Alustuseks tahan ma öelda, et sel aastal on vähki sulnud kolm inimest, kes on mu elu puudutanud.

Jane, keda imetlesin aastaid. Mäletan selgelt seda 15aasta tagust päeva, mil kohtusin Jane ja Mardiga esimest korda. Nad mõlemad lummasid mind oma olemusega. Kuigi ühel hetkel jätkasid nad oma eluteed eraldi, sündis nende armastusest tütar. Kuigi me ei suhelnud Janega tihti, olin ikkagi alati tema eluga kursis. Kui sain kevadel teada, et tal on vähk, siis olin jalust niidetud. Kui ta suvel lahkus, siis puudutas see mind miskipärast eriti valusalt. Ehk sellepärast, et tema tütar Säde ja minu poeg Maru on sama vanad. Ehk mõnel muul põhjusel. Aga, see puudutas mind sügavalt.

Mõni kuu hiljem lahkus meie hulgast Le, kes andis inspiratsiooni Elsa teise nime (Lee) jaoks. Ma olin temaga oma teleajakirjaniku karjääri jooksul korduvalt intervjuusid teinud ja imetlesin teda alati. Kui Elsa hakkas sündima, siis mõtlesime pikalt, mis võiks olla tema teine nimi ja Le(e) turgatas pähe nii meil Davidiga, kui ka mu emal, kes nägi telekast just intervjuud temaga. Emaga rääkides tõdesime mõlemad, et ta on üks paganama äge naine. Üks viimaseid asju, mida Le minu heaks tegi, oli see, et ta surus mind selle suve lõpus ühendust võtma mu enda perearstiga, et hakkaksin ajama töövõimetust ja otsiksin ka Eestist abi. Ma ei jõudnudki Lele aitäh öelda, ta lahkus enne.

8. novembri hommikul lahkus meie hulgast Hele. Hele oli minu jaoks uus inimene. Meie tutvus, või isegi sõprus sai alguse suvel. Mis meid enim ühendas oli sama diagnoos. Ka tema oli üks neist vähestest harvaesineva agressiivse rinnavähikombo diagnoosi saanutest. Ma tahtsin nii väga uskuda, et ta saab terveks, et ta tuleb sellest välja. Aga, saatus tahtis teisiti. Ma sain sellest aru juba mõni nädal tagasi. Eks temagi teadis seda. Ta ütles ühe vestluse käigus, et kartis viimasel ajal minuga rääkida, sest mõtles, et võib oma seisuga põrmustada ka minu optimismi ja tekitada minus tunde, et ka mina suren varsti. Ütlesin talle, et pigem kardan hoopis mina oma lolli entusiasmi ja postiivsusega talle haiget teha. Leppisime kokku, et oleme üksteisega ausad ja avameelsed ja ei karda. Hele oli, nagu ta nimigi ütleb, üks hele päikesekiir minu elus. Küll lühikest aega, aga ta jääb mulle meelde mu elupäevade lõpuni.

Aga, jõuame nüüd pealkirjani. Läksime Heliniga pühapäeval jälle kirikusse.

Jah, nagu David ütleb, siis sõltub vaid sellest, kui suur on see sitt mis ventikasse lendab, et inimene leiaks tee kirikusse. Minu puhul on selle suuruseks vähk minu kehas.

Sel korral valisime Cascaisis ühe kiriku, kus peetakse ka inglisekeelseid missasid. Meie suureks üllatuseks oli tol päeval otse Vatikanist kohale sõitnud ka üks kardinal, kes preester Markuse kõrval jutustas suure enamuse missa ajast.

Kardinal jutustas kuidas nad on preestriga juba vanad sõbrad ja jutlustas ka põhiteemal, miks kõik ikka kirikusse tulevad. Ühel hetkel tabasin end tundmas meeletut viha. Viha jumala, kiriku, religiooni ja kõige suhtes. Miks see kõik pidi minuga juhtuma? Miks mina põen haruldast vähki? Miks mul ei võinud olla mingi lihtne “tavaline” versioon? Miks mina? Mida nii halba olen mina teinud, et vähi sain? Millega ma saatuse või jumala või kes teab, kelle välja vihastasin, et mind niimoodi karistatakse? Ma olen juba mõnda aega olnud selles vihases staadiumis.

Missa lõppedes tegime kardinalist pilti, saime ka tema kätt suruda. Nüüd siis oleme (vist) õnnistatud. Võtsin pärast preester Markuselt ka sabast kinni ja palusin võimalust temaga pärast oma operatsiooni veidi vestelda, sest mind on tabanud mingid kummalised vähem ja rohkem eksistentsiaalsuse ja osalt ka religiooniga seotud küsimused. Muide, preester Markus on ka arst ja töötab Lissabonis asuvas Champalimaud‘ vähiuurimiskeskuses.

Üks päev veel ja siis on mu operatsioon. Pean haiglas kohal olema neljapäeva hommikul kell 7. Operatsioon peaks algama kell 9. Hoidke siis pöialt, et kõik läheks ladusalt ja vähi jäänukid mu kehast igaveseks kaoks. Kuigi ega sellega veel ei ole see peatükk mu elus lõppenud. Järgneb pool aastat immunoteraapiat, nädalaid kiiritust ja vajadusel veel otsa ka keemiaravi.

ENG

To begin with, I want to say that this year, three people who have touched my life have died of cancer.

Jane — a woman I admired for years. I clearly remember that day 15 years ago when I met Jane and Mart for the first time. They both fascinated me with their presence. Although life took them on separate paths, their love brought a daughter into the world. We didn’t keep in close contact, but I always followed her life from afar. When I learned in the spring that she had cancer, it knocked me off my feet. And when she passed away in the summer, it hit me harder than I expected — maybe because her daughter Säde is the same age as my son Kenneth. Or maybe for some other reason. But it hurt deeply.

A few months later, Le passed away — the woman who inspired my daughter Elsa’s middle name (Lee). I had interviewed her several times during my TV journalism career and always admired her strength and authenticity. When Elsa was about to be born, we were thinking of her second name. Le(e) came to all our minds — mine, David’s, and my mother’s — as we were watching an interview with her on TV. My mother and I both said, “What an amazing woman.”

One of the last things Le ever did for me was to push me, late last summer, to contact my family doctor and start applying for disability and also seek support in Estonia. I never got the chance to thank her — she passed away before I could.

And then, on the morning of November 8th, Hele left us. Hele was new in my life, we met only this summer. What connected us most was our diagnosis. She was one of the few women with the same rare, aggressive breast cancer combination as mine. I wanted so badly to believe that she’d recover, that she’d make it through. But fate decided otherwise. I sensed it already a few weeks ago, and she knew too. She once told me that she’d been afraid to talk to me lately, thinking her worsening condition might crush my optimism or make me fear that I’d die soon, too.

I told her that I was the one afraid — afraid my silly enthusiasm and positivity might hurt her instead. We promised to always be honest with each other, not to be afraid. Hele, her name means light in Estonian, was exactly that: a bright ray of light in my life. For a short time, yes, but one I’ll never forget.

And now, let’s get to the title. On Sunday, Helin and I went to church again.

As David likes to say, it all depends on how big the shit hitting the fan has to be before a person finds their way to church. In my case, that “shit” is cancer in my body.

This time we went to a church in Cascais that holds English-language masses. To our surprise, there was even a visiting cardinal from the Vatican that day, who gave most of the sermon alongside Father Markus.

The cardinal spoke about how he and the priest had been friends for years, and he preached about the reasons why people come to church. At one point, I suddenly felt overwhelming anger — anger toward God, the Church, religion, everything.
Why did this have to happen to me? Why am I the one with this rare form of cancer? Why couldn’t it be some simpler, “normal” version? Why me? What did I do wrong to deserve this? What did I do to make God, or fate, or whoever, so angry at me that I have to be punished like this?

I’ve been in this angry phase for a while now.

After the mass ended, we took a photo with the cardinal and even got to shake his hand — so I guess we’re blessed now. I also caught Father Markus before he left and asked if I could meet him after my surgery. I told him I’ve been struggling with some strange questions — a mix of existential and spiritual ones.
By the way, Father Markus is also a doctor and works at the Champalimaud Cancer Research Center in Lisbon.

Just one more day to go until my surgery. I need to be at the hospital on Thursday morning at 7. The operation is scheduled for 9. Keep your fingers crossed that everything goes smoothly and that all traces of cancer will finally be gone from my body.

Though, of course, this chapter in my life isn’t over yet. After that will come half a year of immunotherapy, weeks of radiation, and, if needed, more chemotherapy on top of it all.