See sats keemiaravi ja immunoteraapiat on läbi. Järgmisel ja ülejärgmisel nädalal ootab ees hunnik analüüse, uuringuid ja teste. Eks ikka selleks, et näha, kuidas mu üllatusmunal ja üldse mu kehal on pärast intensiivset mürgituskuuri läinud.

Kas ma sain hakkama ja olen suutnud 16. korral minusse voolanud keemiaannuste ja üheksa immunoteraapia abil vähki kahandada? Arstide sõnul ja minu enda tunnetuse ning katsumiste järgi julgen väita, et olen küll.

Aga, mind närib üks kummaline tunne. Mis nüüd siis edasi saab. Pärast viimast keemiaravi ja pärast viimast immunoteraapiat tabas mind väike kurbus. Nende kuude jooksul olen harjunud ju onkoloogia päevaosakonnas käima. Olen harjunud sealsete inimestega. Nendest on saanud oluline osa minu elus.

Ja nüüd tuleb mul neile (hetkel küll ajutiselt) head aega öelda. Kuhu ma nüüd teisipäeviti lähen? Kus oma päeva veedan? Ärge saage valesti aru, ma olen väga õnnelik, et see ränkraske etapp on lõpuks läbi. Et ma saan lõpuks normaalselt taastuda ja mõelda normaalse elu peale.

Ma olen õnnelik, et saan hakata keskenduma operatsioonile ja sellele järgnevale ajale. Taastumisele. Täielikule tervenemisele. Jah, pärast operatsioonist taastumist läheb ravi edasi (immuno ja kiiritus). Kui see on ükskord läbi ja mul on olemas täielik ravivastus, siis tuleb rekonstrueeriv opp koodnimega “Let’s Make Tits Great Again”. Seejärel jään jälgimisele, ehk saan mingid aastad iga natukese aja tagant kontrollis käia.

Samas on hinges segadus, milleks keegi ei valmistanud mind ette. Ma ei osanud ise ka end selleks ette valmistada. Õnneks sain kolmapäeval psühholoogiga seda kõike arutada ja natuke mõtteid, et kuidas seda “lahkuminekuvalu”, kuigi nad ei kao ju veel tükiks ajaks kuskile, leevendada. Kirjutan sellest teienkord pikemalt.

Tõusule järgneb mõõn

Ma olen viimased paar päeva end üsna nõrgalt ja kehvalt tundnud. Valud on üle kere, liigestes, luudes, lihastes. Kõige valusam on vetsus käimine. Sain teisipäeval lõpuks üle viie päeva jälle kakal käidud. See oli nii kohutav. See võttis reaalselt kokku kaks tundi vaevlemist, surkimist, kaks microlaxi ja lõppes verise pärakuga. Loomulikult käis asjaga kaasas meeletu valu, öökimine ja hunnik pisaraid.

Tänaseks hommikuks ei ole selles suhtes olukord kuidagi paremaks läinud, sest pärak on siiani valus. Kakal käimine tekitab sellist valu, et ma lihtsalt öögin ja nutan pärast seda. Käisin vetsus esimest korda hommikul kell neli ja nüüd, napilt enne üheksat. See viimane vetsuskäik oli eriti valus. Valu muutus ühel hetkel nii talumatuks, et puhkesin lihtsalt lahinal nutma. Nutsin kümme minutit, pesin siis näo puhtaks ja tulin edasi lamama.

Nüüd ma siis laman siin, tagumikust nirseb verd, kõik valutab, silmad nutmisest paistes, süüa ei taha, sest süda on nii paha. Millal see kõik ükskord tagasi normaalseks muutub? Millal on jälle nii, et mul ei ole murdumise hetki, et ma ei nuta enam lahinal või ei öögi valust. Viimased kaks päeva on üldse suure valu tähe all möödunud. Iga pingutus nõuab tohutult energiat. Mõned sõrmeküüned on liiga lahti ja jäävad igale poole taha kinni.

Ma lihtsalt ei jaksa enam haige olla. Ma ei taha enam haige olla. Ma kardan, et pärast oppi on jälle vetsuskäimisega probleeme. Et siis olen jälle nõrk, väsinud, valudes. Kardan, et ei saagi selle kuramuse ratta pealt maha.

ENG

This round of chemotherapy and immunotherapy is over. Next week and the one after that will be full of blood tests, scans, and examinations, all to see how my “surprise egg” and my body in general have coped after this long and intense chemical onslaught.

Have I managed to shrink the cancer after 16 rounds of chemo and nine rounds of immunotherapy? According to my doctors, and based on my own feeling and self-checks, I dare to believe that yes, I have.

But there’s this strange feeling gnawing at me. What happens now? After the last chemo and the last immunotherapy session, a small sadness hit me. Over these months, I’ve grown used to going to the oncology day unit. I’ve gotten used to the people there. They’ve become an important part of my life.

And now I have to (at least temporarily) say goodbye. Where do I go on Tuesdays now? What do I do with my days? Don’t get me wrong, I’m very happy this brutal stage is finally over. That I can finally start to recover properly and think about normal life again.

I’m happy that I can begin to focus on the surgery and what comes after: recovery, full healing. Yes, after I recover from the operation, treatment will continue (immunotherapy and radiation). And when that’s all over and I hopefully have a full response, then comes the reconstructive surgery with code name “Let’s Make Tits Great Again.”

After that, I’ll just be under regular check-ups for a few years.

Still, there’s a confusion in my heart, something no one prepared me for. I didn’t know how to prepare myself either. Thankfully, I was able to talk to my psychologist about it on Wednesday and got some advice on how to ease this “separation pain,” even though, really, they (my medical team) aren’t disappearing from my life anytime soon. I’ll write more about that another time.

The rise is followed by a fall

These past few days I’ve been feeling weak and miserable. Everything hurts: joints, bones, muscles. The worst pain is when I go to the toilet.

On Tuesday, after five days, I finally managed to poop again. It was awful. It literally took two hours of struggling, two Microlax doses, and ended with a bleeding anus. Of course, it came with excruciating pain, gagging, and tears.

By this morning, nothing has improved, it still hurts. Every bowel movement causes such pain that I gag and cry afterwards. I went to the bathroom first at 4 a.m. and again just before nine. The second time was even worse. The pain became so unbearable that I just broke down crying. I cried for ten minutes, washed my face, and crawled back to bed.

Now I’m lying here, bleeding from my butt, everything hurts, my eyes are swollen from crying, I don’t want to eat because I feel nauseous.

When will things finally go back to normal? When will there be a day when I don’t have breakdowns, when I don’t sob uncontrollably or retch from the pain?

The past two days have been marked by severe pain. Every little effort takes enormous energy. Some of my fingernails are half detached and catch on everything.

I’m just so tired of being sick. I don’t want to be sick anymore.

I’m afraid that after surgery, I’ll have the same bathroom problems again. That I’ll once more be weak, exhausted, and in pain. I’m afraid I’ll never get off this damned cycle.