Tänane pealkiri pole just parimate killast, sest üles ärgates sain kohe aru, et kätte on jõudnud viimase keemiaravi järgsed kõige hullemad päevad. Mõtlesin alguses, et panen pealkirjaks “Keemiaravi ja karistus”, aga siis mõtlesin voodis valude käes piineldes ja lamades, et ma ju tean, et pärast “punase kuradi” keemiat ongi erakordselt halvad päevad taastumise üks osa. Et tegelikult ei ole see karistus keemiaravi eest, vaid karistus justkui selle eest, et mul on üldse kasvaja.

Aga, ma lohutan end sellega, et eeldatavasti on see viimane kord, kui mu kurk on tulivalus ja haavandiline. Kui mu silmanägemine on udune ja miski ei võta seda ära. Kui mu silmad valutavad ja jooksevad lakkamatult vett. Kui mu rinnakus ja seljas on niii valus nagu keegi pussitaks pidevalt ilma hetkeki puhkamata. Kui mu jaks on nii otsas, et ma ei jõua ka 15 trepiastet astuda.

Muide, eile suutsin kaks korda trepist kolaki alla kukkuda. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Lihtsalt väikesed sinikad siin ja seal

Ma lohutan end sellega, et praeguseks on see läbi. Nüüd tuleb lihtsalt need kõige raskemad päevad, kui valud ja halb enesetunne on kohati väljakannatamatud, lihtsalt üle elada ja piiluda sinna uue nädala ja uue kuu poole, kui kõik peaks kirjade järgi olema juba parem.

Ootan päeva, kui ma saan jälle ise purki avada, apelsini koorida, niimoodi kirjutada, et näppudel ei ole valus. Miks ma seda ootan? Sest sõrmeküüned on pooleldi lahti tulnud ja see tekitab korraga ebamugavust ja valu.

Pisarad kurgus mõtlen, et ma ei taha enam neid kõrvalnähte. Ma olen nendest meeletult väsinud. Ma ei jaksa. Aga, siis korjan oma jaku üles ja katsun need kõige hullemad päevad kuidagi üle elada.

Tahan ikka kirikusse minna, aga täna ei ole selleks vist jõudu, kui keegi mind just ratastooliga sinna kohale ei vea. Ratastool on üldse mu suur sõber viimasel ajal. Ma ei käi peaaaegu kuskil ilma ratastoolita. Teisipäeval käisin keemiaravi saamas ja kolmapäeval psühholoogi juures ilma ratastoolita, aga no siis viidi mind sisuliselt ukse ette ja omal jalal tuli vaid mõni samm teha.

Oh, opiaeg! Oh, opiaeg, millal sina tuled….

Selle jorisemise kõrval on mul tegelikult ka uudiseid jagada. 6. novembril on mul tähtis päev. Siis on masektoomia ja lõmfisõlmede eemaldamise operatsioon. Kirurgi sõnul pean haiglas olema õnneks lühikest aega – 1-2 ööd.

Mul on nüüd veel mõni nädal aega valmistuda, oma aneemiast jagu saada, keemiaravi kõrvalnähtudega hüvasti jätta ja siis saab minust umbes aastaks ajaks küklooptiss. Või kükloobtiss? Oot, kumb see grammatiliselt õigem variant on? Appi!

Igatahes olen ma sellest kõigest (operatsioonist, mitte ühetissiliseks jäämisest) väga elevil. Tahan, et see saba ja sõrgadega pahalane mu kehast kaoks ja enam kunagi tagasi ei tuleks.

Nii, praegu ma rohkem kirjutada ei jaksa. Mu suur ülesanne on suuta täna lüüa kokku eeldatav eelarve, mis enne oppi, opile ja siis sellele järgnevalt kulub. Uh, mõnna! Ma tahaks, et olen juba seal maal, et ma ei pea iganädalaselt mõtlema, kui palju raha mu nn ellujäämisele kulub.

ENG

Today’s title isn’t one of my best, because the moment I woke up I realized that the worst post-chemo days have arrived again. At first, I thought of calling this post “Chemo and Punishment”, but then, as I lay in bed writhing in pain, I realized that after the “Red Devil” chemo, the horrible days are just part of recovery. So, really, it’s not a punishment for chemo: it feels more like a punishment for having a tumor in the first place.

But I comfort myself with the thought that, hopefully, this will be the last time my throat is burning and ulcerated. The last time my vision is blurry and nothing helps. The last time my eyes ache and water endlessly. The last time my chest and back hurt so badly it feels like someone is stabbing me nonstop without pause. The last time I’m so weak that even fifteen stairs feel like a mountain.

By the way, yesterday I managed to fall down the stairs twice. Luckily, nothing serious happened, just a few bruises here and there.

I keep telling myself that this part is almost over. Now I just need to survive these hardest days, when the pain and exhaustion are almost unbearable, and look toward the next week, the next month when things should, according to plan, already be better.

I’m waiting for the day when I can once again open a jar by myself, peel an orange, and type without my fingers hurting. Why? Because my fingernails are half detached, and it’s both uncomfortable and painful.

With tears in my throat, I think that I don’t want these side effects anymore. I’m so tired of them. I’m exhausted. But then I pull myself together and try to get through these worst days somehow.

I still want to go to church, but today I probably don’t have the strength, unless someone wheels me there. The wheelchair has become my close companion lately. I hardly go anywhere without it.
On Tuesday I went for chemo and on Wednesday to the psychologist without it, but honestly, I was dropped off right at the door and only had to take a few steps on my own.

Oh, surgery time! Oh, surgery time, when will you come…

Amid all this whining, I actually do have news to share. November 6th will be an important day — my mastectomy and lymph node removal surgery. According to my surgeon, I’ll only have to stay in the hospital for a short time: one or two nights.

Now I have a few weeks to prepare: to overcome anemia, say goodbye to the chemo side effects, and then I’ll become, for about a year, a Cyclo-tit. Or is it Cycloptit? Wait, which one’s grammatically correct? Help!

Anyway, I’m genuinely excited! Not about losing a breast, but about the surgery itself.
I want that horned and tailed demon gone from my body, never to return.

Right now, I can’t write much more. My main task today is to figure out the estimated budget: what I’ll need before, during, and after the surgery. Oh, joy! I just wish I were already at the point where I no longer have to think every week about how much it costs just to stay alive.