Lisaks niisama arstide vahet voorimisele käin ma ka psühholoogi juures. See naine, kelle onkoloogia osakonna assistent Monica mu teele juhatas on lihtsalt imeline. Ta tajub mind hästi. Ta laseb mul rääkida. Ta räägib minuga sama keelt. Ja ma ei mõtle siin ei inglise ega portugali keelt. Ma mõtlen siin seda hinge- ja arusaamise keelt.

Vaimne tugi on ühe vähihaige jaoks ülioluline – just sellisel arusaamisel olen mina. See aitab natukenegi lahti harutada seda sasipundart, mis selle inimese sees elutseb. Jah, onkoloogid ja teised arstid teevad ka kõik seda väga vajalikku ravitööd, aga psühhiaater, psühholoog ja terapeut on samuti väga olulised. Nemad – hingetohtrid – aitavad sul toime tulla kõige muuga. Aitavad toime tulla ka nende kõige hirmsamate ja ka kõige tiredamate mõtetega.

Ühe mõttena, mille sain oma terapeudilt ja psühholoogilt oli see, et kirjutaksin kirju, kuna mulle meeldib kirjutada. On kirjad, mille kirjutan vaid konkreetsele inimesele isiklikuks lugemiseks ja on kirjad, mida jagan ka teiega.

Kuna täna tundub olevat natuke sunnitud voodipäev, sest enesetunne on nõrk ja midagi väga ei jaksa, siis mõtlesin, et jagan teiega esimest avalikku kirja. Selle kirjutasin oma lastele.

Kallid, Patrick, Maru, Elsa ja Nora!

Ma armastan teid rohkem kui midagi muud siin maailmas ja ma ei kujuta päevagi ette, ilma teieta minu elus. Te olete osa minust, jääte selleks alatiseks. Ja mina olen osa teist, jään selleks alatiseks. See ei muutu kunagi. 

See ei muutu isegi siis, kui mind enam ühel päeval ei ole. 

Aga, selle päevani on veel aega. Ma küll ei tea, millal see päev tuleb, aga ma luban, et teen endast kõik oleneva, et olla osa teie elust veel pikki aastaid. Et veel 90-aastasena olla teie ema. Armastada teid ikka täpselt samamoodi nagu ma teid armastasin eile, nagu armastan täna ja homme. 

Kui ma tahan teile ühe asja ellu kaasa anda, siis siin maailmas ei ole midagi väärtuslikumat kui pere. See pere, kes elab su südames, su lapsed, su kaaslane, su vanemad ja su sõbrad – täpselt need, kes moodustavad su pere. 

Iga pere on erinev, mõnes on saatuse tahtel või inimsuhete keerukuse tõttu üks või teine liige puudu. Aga see ei takista loomast oma pere – olgu selle liikmed kes tahes. Olgu need veresugulased, olgu eluteel leitud sõbrad. 

Pere on ka pidevas muutumises. Mõni liige kaob ja siis tekib kuskilt uus. 

Ma loodan, et mina jään teie pereks niikauaks, kuni mulle on elupäevi antud. Mis pärast seda tuleb, ma ei tea. Meist keegi ei tea, ette kui astume üle selle lävepaku, mis suigutab meid siinse maailma mõttes igavesse unne. 

Ma tean, et mu haigus mõjutab teist igaüht. Te olete segaduses, hirmul. Te näete, kui mul on halb ja näete, kui mul on pisut parem olla. Ja see on okei. Aga, ma tahan, et te teaksite, et võite minuga alati oma hirmudest rääkida. Võite öelda, kui kardate. Võite alati mulle kaissu pugeda. Ma olen alati olemas! Ootan teid alati! 

Elan teile alati kaasa! Rõõmustan ka kõige väiksema edu üle. Olen alati uhke, et olen just teie nelja ema! Olen õnnelik, et teie neli valisite mind oma emaks. Ja olen proovinud õppida kõigist meie ühistest õppetundidest. Proovin seda teha ka tulevikus! 

Ja proovin olla teile senisest veel parem ema. 

ENG

In addition to going from one doctor to another, I also see a psychologist. The woman whom the oncology assistant, Monica, introduced me to is simply wonderful. She understands me deeply. She lets me speak. She speaks my language. And I don’t mean English or Portuguese – I mean the language of the heart and true understanding.

For someone with cancer, mental support is absolutely essential, that’s what I’ve come to believe. It helps unravel at least a small part of the tangle that lives inside. Yes, oncologists and other doctors do incredibly important work treating the body, but psychiatrists, psychologists, and therapists are just as crucial. They – the soul doctors – help you cope with everything else. Even with the scariest and most tired thoughts.

One idea that came from my therapist and psychologist was this: since I love writing, I should write letters. Some of these are for one specific person only. Some I choose to share with you.

Today seems to be one of those forced bed days, I feel weak, and I don’t have much energy. So I thought I’d share my first open letter with you. I wrote it to my children.

Dear Patrick, Maru, Elsa, and Nora,

I love you more than anything else in this world, and I can’t imagine a single day without you in my life. You are part of me, and always will be. And I am part of you – forever. That will never change.

Not even when the day comes that I’m no longer here.

But that day is still far away. I don’t know when it will come, but I promise to do everything I can to be part of your lives for many more years. I want to still be your mom at 90. To love you just the same as I loved you yesterday, today, and tomorrow.

If there’s one thing I want to give you to carry with you in life, it’s this: nothing in the world is more precious than family. The kind that lives in your heart – your children, your partner, your parents, your friends – those who make up your true family.

Every family is different. Sometimes, because of life or complicated relationships, someone is missing. But that doesn’t mean you can’t build your own family, made up of whoever feels like home to you. Whether they’re bound by blood or found on the journey of life.

Family is always changing. Some members leave, and others arrive.

I hope I remain your family for as long as life gives me days. What comes after, I don’t know. None of us know — not until we cross that threshold into what may be eternal sleep from this world.

I know my illness affects each of you. You’re confused, scared. You see when I’m not well, and you see when I feel a bit better. And that’s okay. But I want you to know that you can always talk to me about your fears. You can tell me when you’re scared. You can always curl up beside me. I’ll always be here for you. I’ll always be waiting for you.

I’ll always cheer for you. Celebrate even the tiniest win. I am endlessly proud to be your mother. So grateful that the four of you chose me for this role. And I’ve tried to learn from all our shared lessons. I’ll keep trying.

And I’ll try to be an even better mom, more than ever before.