Teisipäevane kaheksas keemia läks kui linnulennul. Ja see oli tõeline pidu! Martiiniklaaside ja kokteilidega. Või siis õigemini vitamiinipommist mokteilidega. Keit tegi nii ilusa üllatuse ja saabus kohale kotitäie hõrgutavate koduste vitaminipommidest kokteilipõhjadega, mida me siis pikendasime mullivee ja rohelise teega. Jõime neid peenetest kaasidest, lobisesime ja ma võin ausalt öelda, et see oli üks ütlemata vahva pidu.

Ema tõi haiglapersonalile Eestist kommi ja leivakrõbinaid. Õde Margarida naeris, et märkas alles pärast hunniku šokolaadi söömist, et Mesikäpa pakil oli kirjas mitu minutit peab pärast ühe tüki söömist jooksma. “Eh, ma pean nüüd terve tunni jooksma,” naeris ta.

Oli see vast päev. Ma tundsin end nii hoituna ja armastatuna. Mu tuju püsis laes tegelikult terve päeva. Ma olin nii õnnelik. Tegelikult olen jätkuvalt õnnelik. Kuigi, keemia kõrvalnähud annavad juba tunda. Andsid juba kolmapäeval. See o natuke nõme, aga, noh. On nagu on.

Ka valud on. See teisipäevane pirakas süstikoht valutab. Kolmapäevane süsti saanud koht kõhus valutab. Haige rind valutab. Eile lõi valu ka kaenla alla. Milliseks on mu üllatusmuna muutunud, küsite. Või siis ei küsi ka, aga noh, ma räägin ikka. Tal ei ole enam selgeid piirjooni. See on nagu mingi nelja minuti keedumuna, mis on koorest välja võetud ja natuke laiali valgunud. Ta on olemas. Ma ei saa aru, kas ta on väiksemaks läinud, või on ikka sama suur. Ta on justkui igal pool. Aga nahk rinnal on ilusam. Ei puneta nii palju, ei ole nii apelsiinikoorene. See on hea!

Üks tüütu asi on ka pidevad ninaverejooksud. Pühapäeval oli nii hull, et jooksis umbes 40 minutit ja kohati ikka nii nagu keegi oleks kraani lahti keeranud. Verd lahmas mõnuga. Vereproovis on näha, et valgelibled on maas, mistõttu on ka immuunsus maas ja tekkinud on mingi tobe allergiline reaktsioon. Ehk siis, nokk kinni saba lahti. Tahaks oma tilkuvat nina nuusata, aga ei saa. Kui nuuskan, siis on kohe veri väljas.

Jõudes tagasi keemiaravi kõrvalnähtudeni, siis kolmapäeva hommikul oli jõudu omajagu. Jaksasin isegi portsu tööd teha. Mirjam Eestist käis külas. Nii tore oli teda üle pika aja näha, kallistada ja päriselt juttu rääkida.

Ja siis väsisin ära. Halb metalli-keemia ja muu jama segune maitse tuli suhu, söögiisu kadus ära. See maitse on suus siiamaani. Väsimus, või õigemini jõuetus võttis maad. Psühholoogi juurest tagasi jõudes olin nii läbi, et lihtsalt tundsin, et pean pikali viskama.

Jaa, ma käin siin psühholoogi juures. Juba teist korda käisin. Ma ei kujuta ausalt öeldes ette, kuidas üks vähihaige saab ilma vaimse tervise abita hakkama. See tund aega mu psühholoogiga möödub nii kiiresti, et viimasel seansil ütlesin talle, et ma võiksin istuda ja tunde temaga rääkida.

Mul on ka väga tore Eesti terpeut, kellega oleme kaks seanssi teinud. See on nii vajalik – mulle. Need kaks naist, ma ütlen ausalt, päästavad mu päeva. Ma saan neist mõlemast nii palju head emotsiooni, saan rääkida, saan olla. Ma saan neist aru. Ma võin ausalt öelda, et armastan neid mõlemaid. Nad annavad mulle väikeseid ülesandeid, mis aitavad mul ka kõige kehvemad päevad saata mööda nii, et mul on natukenegi ok.

Ja nagu seda kõike oleks veel vähe. Siis tabas mind kolmapäeva õhtul üks mõnus järgmine stressiallikas. Mind ootab ees geenitest. Mitte test ise ei tekita minus stressi, vaid jälle see raha. Test on vajalik, et saada aru, kas mul on geneetiline soodumus selleks rinnavähikompotiks, mille ma olen endale kokku keevitanud, ja kuidas täpselt kirurg peab operatsioonil käituma.

Selle maksumus on nii suur, et tõmbab meil jälle mõnusalt jalad alt. “Millal me arve peame maksma?” küsis David. “Ma ei tea, aga ilmselt varsti.” Kui ma mõtlen ka kõigile teistele haigetele, kelle peas pidevalt rahateema ketrab, siis tegelikult teeb see kurvaks. Me räägime ju meie eludest. Need summad, mida kulutame oma igapäevase elu kõrvalt, sest teised arved ju ei kao, need ei tundu elu hinnana just teab, mis krõbedad. Aga, rahakotti põletavad mõnuga. Ja ma pole veel poolepealgi oma raviga.

Praegu tuli peale selline jõuetus. See tuleb vahepeal. See tunne jälle, et ma ei jaksa. Tahan, et see kõik oleks läbi. Ühel või teisel viisil. Aga, siis ma puhkan natuke ja jaksan jälle edasi võidelda. Eile õhtul läksin näiteks eriti vara magama. Ma olin juba kell seitse õhtul nii läbi, et enam ei jaksanud. Juu ma vist umbes mingil sellisel ajal jäin ka magama. Enam ei mäleta. Mäluga on üldse naljakad lood. Muigasin eile psühholoogi juurde sõites, et mulle võib praegu vist kõik maailma saladused usaldada, niikuinii lähevad meelest ära.

Pahupool on muidugi see, et kell kolm öösel tegin silmad lahti, avastasin, et kurk on jube valus ja uni läinud.

Nii ma siis olengi siin teinud natuke tööd, kirjutanud teile kokku mingi järjekordse pläma ja lihtsalt olnud. Valutanud oma haiget rinda, kurku ja unistanud eesootavast väljasõidust. Jah, meil seisab nädalavahetusel ees pisike väljasõit hobuste ja flamingode juurde. Näis, kas ma jaksan neid ka vaatama minna või vedelen ainult voodis, aga ootused on mul kõrged.

ENG

Tuesday’s eighth round of chemo flew by in the blink of an eye. And it was a true celebration! With martini glasses and cocktails. Or rather, vitamin-bomb mocktails. Keit surprised us so beautifully and arrived with a bag full of delicious homemade vitamin-packed mocktail bases, which we then topped up with sparkling water and green tea. We sipped them from elegant glasses, chatted away, and I can honestly say it was such a genuinely fun party.

My mom brought sweets and Estonian rye snacks for the hospital staff from Estonia. Nurse Margarida laughed, saying she only noticed after devouring a pile of chocolate that the Mesikäpp package said how many minutes you’d have to run after eating one piece. “Eh, now I have to run for a whole hour,” she laughed.

What a day it was. I felt so cared for and loved. My mood was sky-high all day long. I was so happy. In fact, I’m still happy. Although the side effects of chemo are already kicking in. They started on Wednesday. That part is a bit annoying, but well… it is what it is.

And there’s pain too. The big injection site from Tuesday hurts. The spot on my stomach where I got the shot on Wednesday hurts. The sick breast hurts. Yesterday, pain also shot into my armpit. You might be wondering (or maybe not, but I’ll tell you anyway), what my surprise egg has turned into. It no longer has clear boundaries. It’s like a four-minute boiled egg taken out of its shell and slightly spilled out. It’s still there. I’m not sure if it’s gotten smaller or if it’s still the same size. It feels like it’s everywhere. But the skin on my breast looks better. Not as red, not as textured like orange peel. That’s good!

One annoying thing is the constant nosebleeds. On Sunday, it was so bad that it bled for about 40 minutes and at times it really was like someone had turned on a tap. Blood gushed freely. The blood test shows that white blood cells are low, which means my immunity is down and I’ve developed some dumb allergic reaction. So – damned if you do, damned if you don’t. I want to blow my dripping nose, but I can’t. If I do, the blood starts flowing again immediately.

Back to chemo side effects: on Wednesday morning, I actually had a decent amount of energy. I even managed to get some work done. Mirjam from Estonia came to visit. It was so lovely to see her after a long time, to hug her and really talk.

And then I crashed. That nasty metallic-chemo-mix taste came back into my mouth, my appetite disappeared. The taste is still lingering. The fatigue, or rather, the weakness took over. After returning from the psychologist, I felt so wiped out that I just had to lie down.

Yes, I’m seeing a psychologist here. I’ve already had two sessions. Honestly, I can’t imagine how any cancer patient gets through this without mental health support. That one hour with my psychologist goes by so fast that at the last session I told her I could sit and talk to her for hours.

I also have a wonderful therapist from Estonia, and we’ve had two sessions. It’s so important – for me. These two women, I honestly say, save my days. I get so much good emotion from them, a chance to talk, to be. I understand them. I can honestly say I love them both. They give me small assignments that help me get through even the worst days with at least a little sense of okay-ness.

And as if all of that weren’t enough, I got hit with another lovely source of stress on Wednesday evening. A genetic test awaits me. It’s not the test itself that stresses me out, but – once again – the money. The test is necessary to understand whether I have a genetic predisposition to this breast cancer cocktail I’ve somehow cooked up for myself and to determine exactly how the surgeon should proceed during the operation.

The cost is so high that it knocks the ground out from under us again. “When do we have to pay the bill?” David asked. “I don’t know, but probably soon.” When I think about all the other patients out there who are constantly worrying about money, it really makes me sad. We’re talking about our lives here. The amounts we spend beyond everyday expenses – because those bills don’t disappear – aren’t sky-high in the grand scheme of life, but they sure burn a hole in the wallet. And I’m not even halfway through my treatment.

Right now, a wave of exhaustion has hit me. It comes and goes. That feeling again – that I just can’t anymore. I want it all to be over. One way or another. But then I rest a bit and find the strength to keep fighting. Last night, for example, I went to bed really early. By seven in the evening, I was so done I couldn’t even move. I guess I fell asleep around then. I don’t remember anymore. My memory is funny these days. I smiled on the way to the psychologist yesterday, I could probably be entrusted with all the secrets of the world right now and still forget them all.

The downside is that I woke up at 3 AM, realized my throat was terribly sore, and the sleep was gone.

So here I am, doing a bit of work, writing another one of these messy updates for you, and just being. Feeling the pain in my breast, my throat, and dreaming about the upcoming little weekend getaway. Yes, we’re planning a small trip to see horses and flamingos. We’ll see if I manage to go look at them or just lie in bed, but my hopes are high.