Kirjutasin öösel unetuna selle pealkirja valmis, aga näis, kas jõuan üldse täna neljanda kokteilipäeva kirjeldamiseni. Miks äkki ei jõua? Sest nii kohutavalt halb on olla. Nagu oleks korraga jäänud rongi alla ja vaevleks samaaegselt nii kõhuviiruses kui elu rõvedamas pohmellis.

Teate seda tunnet, kui kõik valutab nii hullult, et isegi hingata on raske? Kui ei tea, siis proovige ette kujutada. See on täpselt see tunne, mis mind täna on tabanud. Mul oli ju tänaseks hoopis teine plaan. Oli plaan hommikul aias nokitseda. Tõmbasin isegi Sirle kootud mütsi pähe ja läksin vapralt aeda. Vaatasin oma taimedemetsa ja plaanisin, kuidas ma pärast neid toekamalt püsti saan sättida. Tahtisn ka natuke kauem füüsilist liigutamist teha, aga suutsin ainult 16 minutit trenni teha ja siis sai sekundi pealt jaks otsa.

Nüüd laman voodis ja olen siin nagu und ootav kiilanev kaunitar. Uni isegi tuli vahepeal, see oli mõnus, aga siis käis Nora mitu korda asja tegemas, paitamas ja tahtis lobiseda. Aga ma ei jaksanud. Kuigi, lõpuks ajasin end ikka püsti ja läksin kööki, et talle vorsti lõigata. Vorsti – seda ema Eestist toodud suitsuvorsti – milline delikatess – aga lõigates tundsin, kuidas tühjast maost tahab midagi üles pressida. Kõik need lõhnad ei istu mulle täna. Tahaks hoopis ühte head ja mahlast arbuusi.

Lisaks langeb neid siilisoenguks aetud juuksejäänuseid koguaeg igale poole. Ripsmed lendlevad udusulekergusel minema, kulmud ei taha enam väga hästi peas püsida ja noh, ka kõik muud kehakarvad näitavad lahkumise märke. Justkui oleks mu keha tabanud sügis, kus puud langetavad lehed, aga hoopis minu keha loobub karvkattest.

Aga, eks see olegi mu karvkatte jaoks selline eelseisev talv. Kõik langeb. Ainult mõned jalakarvad veel võitlevad oma koha eest siin päikese all. Kuigi, tundub, et ka nende ramm hakkab varsti raugema. 

Hmm, mul tekkis just huvitav mõte peas – ma olen nagu emake loodus, kes valmistub avasüli vastu võtma (keemia)talve, kui kõik närbub, sureb ja mõned loomad suikuvad kuudepikkusesse unne. Sama juhtub praegu minuga – minu isikliku planeediga. 

Millal need juksed siis välja hakkasid langema? Kui ma neljapäeva hommikul rammestusega ärgates end lõpuks pessu olin suutnud vedada, siis taipasin alles juukseid šampooniga sasides, et, kurat, need ei jää pähe, vaid kipuvad näppude vahele puntraid moodustama. Muidugi ei tulnud nad kõik korraga välja, aga see puhmastemaania, mis käte vahelt läbi voolas, ehmatas hetkeks.

Mõtlesin isegi sekundi murdosa jooksul, et karjatan ja kutsun kellegi appi. Aga, siis sai selge mõistus minust jagu ja no mida ma karjun, mida see aitab. Ega nad ei tule super attackiga mul juukseid pähe tagasi kleepima. 

Hiljem haiglas onkoloogi vastuvõttu oodates ei saanud ma sinna midagi parata, et näpud pidevalt juustesse teed otsisid ja neid lühikesi, veel peas püsivaid karvu, sasisid. Ja iga kord tuli näppude vahelt juukseid kaasa. Hakkasin ühel hetkel naerma, et kui ma lõpuks arstini jõuan, siis olen ilmselt niisama kiilakas ja tooli ümbert saab keegi endale.

Arsti kabinetis rääkisime pikalt. Rääkisime sellest, kuidas saada kontrolli alla see vormel 1 kiirusel kasvav kaal. Igal nädalal alates keemia algusest on praegu lisandunud kaks kilo. Ma olen paistes, punane, suur.

Ma vaatan, mida suhu pistan (ok, praegu pistsin just viis kommi suhu, sest lihtsalt see näis peale arbuusi olevat ainus asi, mis alla läheb ja kõht on väga tühi, kuigi valutab ja keerab samaaegselt. Kahjuks ei saa ma pähkleid praegu süüa, kuigi hirmsasti tahaks ka neid. Aga igemed on lihtsalt nii hellad, et natukenegi tugevamaid asju ei ole ilma valu tundmata võimalik närida.

Käisin ka onkoloogia osakonna toitumisnõustaja vastuvõtul. Ta lubas mulle esmaspäevaks saata toitumiskava, kus on kogu nädalamenüü kirjas koos retseptide ja poest saadavate täpselt mulle sobilike toiduainete piltidega. Igatahes lendas mu menüüst välja laktoos ja gluteen. Mida aga pean rohkem sööma on proteiin. “See peab sisalduma su igas toidukorras!” korrutas arst pidevalt. Olen teda juba kuulda võtnud ja proovin igasse oma toidukorda sokutada hea annuse proteiini. Teate, mis, praegu tuli lillkapsapüreesupi isu.

Ma nii loodan, et kogu see lisaannus ravimeid, mille ma iiveldamise- ja valu vastu sisse võtsin hakkab kohe-kohe mõjuma ja mul hakkab pisutki parem.

Keemia kõige hirmutavam osa on erinevad nõelad

Reedene keemia läks mul tegelikult hästi. Või, õigupoolest hetkel ma päris täpselt ei mäletagi, kuidas läks. Ma olin suht magamata, nagu ikka viimasel ajal. Ööl enne keemiat ainult kaks tundi, kui ma õigesti mäletan. Ja ma võtsin õhtul ju unerohtu. Äkki tänu sellele sain vähemalt kaks tundi magada? 😀

Reedene keemia oli pikk, sest käes oli jälle ka immunoteraapia aeg. Kokteilipidu algas hommikul kell 8:30 ja sai läbi kella 14:30 paiku, ehk siis mõnusad kuus tundi lebamist ja tilga otsas olemist. Õnneks-õnneks ei hakanud mul sel korral ülemäära halb. Lihtsalt valutas. Aga, selle pideva valuga olen ma juba harjunud. Jah, valuvaigistid ei kipu siin aitama, aga see on suurema osa ajast talutav.

No ja siis reedel sain esimest korda ka suure nõelaga suraka otse kõhtu. Hakkan seda süsti saama korra kuus. See oli nii valus – ai! Ja pikk süst ka. Margarida ütles küll, et teeb kiiresti, aga no see oli valus ja aeglane. No ja ega see ei ole ju Margarida süü.

Ja teate, mida ma veel mõtlesin: äkki ei hakkaksi mingite “tavaliste” parukatega jändama. Ootaks ära selle Kareni nahkparuka ja siis on mul ju Sirli kootud mütsid ja paar kübarakest ja lihtsalt tervitaks seda kiilaka-perioodi avasüli. Ja kaunistuseks võin ju kõrva erinevaid suuri ja efektseid kõrvarõngaid riputada. Kui keegi teab mõnda vahvat kohta või tegijat, kus hinnad on inimlikud, siis andke aga märku.

Sest, noh, mitu sõpra on öelnud, et mul pidavat väga ilus pea olema. Või, mida teie arvate?

ENG

I wrote this title last night in a bout of insomnia, but let’s see if I even manage to describe the fourth chemo cocktail day today. Why might I not manage? Because I feel absolutely awful. Like I’ve been hit by a train while simultaneously suffering from a stomach flu and the worst hangover of my life.

You know that feeling when everything hurts so badly it’s hard to breathe? If not, try to imagine it. That’s exactly how I feel today. I had entirely different plans for the day. I planned to tinker around in the garden in the morning. I even put on the knitted hat Sirli made for me and bravely headed outside. I looked at my little jungle of tomatoe plants and was planning how to support them better later. I wanted to move a bit more physically too, but I only managed to work out for 16 minutes before my strength vanished instantly.

Now I’m lying in bed like a balding beauty waiting for sleep. I even dozed off for a while – it was nice – but then Nora kept coming in, needing things, stroking me, wanting to chat. But I just didn’t have the energy. Though in the end, I pulled myself up and went to the kitchen to slice her some sausage. That sausage – the smoked one my mom brought from Estonia – what a delicacy. But as I was slicing it, I felt something trying to come up from my empty stomach. None of the smells sit well with me today. I’d much rather have a nice juicy watermelon.

Also, the little remnants of my hair styled into a mimimal short are falling out all over the place. My eyelashes are floating away like soft feathers, my eyebrows don’t want to stay on anymore, and all the other body hair seems to be getting ready to leave too. It’s as if autumn has come to my body – the trees are shedding their leaves, except it’s my body shedding its coat.

But maybe that’s exactly what this is – a symbolic winter for my body hair. Everything is falling away. Only a few leg hairs are still fighting for their place under the sun. Although it seems their strength is also about to fade.

Hmm, I just had an interesting thought – I’m like Mother Nature preparing to welcome the chemo-winter with open arms, where everything withers and dies, and some animals fall into months-long hibernation. That’s what’s happening to me – to my personal planet.

So, when did my hair start falling out? On Thursday morning, when I finally dragged myself into the shower after waking up exhausted, I realized as I was shampooing my hair that, damn, it’s not staying on my head – it’s starting to clump in my fingers. Of course, it didn’t all fall out at once, but the amount of hair flowing through my hands was alarming.

For a split second, I even thought about screaming and calling someone for help. But then reason took over – what would screaming do? It’s not like anyone can glue the hair back on with a super attack.

Later, while waiting for the oncologist at the hospital, I couldn’t stop my fingers from constantly searching through my hair, fiddling with the short strands that were still holding on. And each time, more hair came out. At one point, I laughed to myself that by the time I finally get to the doctor, I might be bald already, and someone could just pick up the hair from around the chair.

In the doctor’s office, we talked for a long time. We talked about how to get the weight gain – which has been increasing at Formula 1 speed – under control. Every week since chemo started, I’ve gained two kilos. I’m swollen, red, big.

I pay attention to what I eat (okay, I just popped five candies in my mouth because it seemed like the only thing besides watermelon that would go down – I’m so hungry, even though my stomach is both hurting and churning). Sadly, I can’t eat nuts right now, even though I crave them. But my gums are so sore that I can’t chew anything even slightly hard without pain.

I also went to see the oncology department’s nutritionist. She promised to send me a meal plan by Monday with a full week’s menu, recipes, and pictures of store-bought items that are suitable for me. Anyway, lactose and gluten are out of my menu now. What I do need to eat more of is protein. “You must include it in every meal!” the doctor kept repeating. I’ve already taken that to heart and try to sneak a good portion of protein into every meal. You know what? Now I’m suddenly craving cauliflower puree soup.

I really hope that all the extra meds I took for nausea and pain will start working soon and that I’ll feel at least a little better.

The scariest part of chemo is the different needles.

Friday’s chemo actually went okay. Or, well, honestly, I can’t quite remember how it went. I was pretty much sleepless, like I’ve been lately. The night before chemo, I only slept two hours, if I remember correctly. I did take a sleeping pill that evening. Maybe thanks to that, I got at least two hours of sleep? 😀

Friday’s chemo was long because it was also time for immunotherapy. The cocktail party started at 8:30 AM and ended around 2:30 PM – so a cozy six hours of lying around hooked up to a drip. Luckily, I didn’t feel excessively bad this time. Just pain. But I’m already used to the constant pain. Yes, painkillers don’t really help here, but most of the time, it’s bearable.

And then on Friday, I got my first jab with a big needle straight into my stomach. I’ll be getting that injection once a month. It was so painful – ouch! And such a long shot too. Margarida said she’d do it quickly, but it was still painful and felt slow. But of course, it’s not Margarida’s fault.

And you know what else I was thinking? Maybe I won’t even bother with those “regular” wigs. I’ll just wait for that leather Karen wig, and in the meantime, I’ve got Sirli’s knitted hats and a couple of little hats, and I’ll just welcome this bald period with open arms. I can always hang some big, bold earrings on my ears as decoration. If anyone knows a fun place or maker where prices are reasonable, let me know.

Because, well, several friends have said I supposedly have a very beautiful head. What do you think?