Eile ilmus sotsiaalmeediasse üks asi, mille küpsetasid kokku mu sõbrad. Kui nad minult selleks luba küsisid, siis ma mõtlesin sügavalt, kas olen sellega nõus. Lõpuks mõtlesin, et ok, olen. Miks? Selleks, et teadlikkus vähist kasvaks veel. Selleks, et minu loo läbi läheb ehk keegi veel kontrolli. Selleks, et mu sõbrad tahtsid mind aidata, nad tundsid end abituna ja tahtsid midagi teha.

Aitäh, teile, mu kallid sõbrad! Aitäh, tuttavad, kes on toetanud! Aitäh, võõrad, kellel mu lugu alles kestev ja üsna algusjärgus lugu on korda läinud. Te kõik panite mu eile korduvalt nutma.

Triin, Helin ja Anneli kirjutasid nii:

“Kasvatame koos ühe vägeva elupuu, et Hetlini kõige raskem lahing ei oleks üksinda peetud sõda!

Teate seda tüüpi inimesi, kes ei kurda, ei küsi abi ja lähevad kasvõi läbi halli kiviseina, kui on vaja? Just selline on minu armas sõbranna Hetlin Villak-Niinepuu. Ta on üks neist, kes elab edasi ka siis, kui elu justkui pidurit paneb ja ütleb: “Stopp!”. Ainult et Hetlinile öeldi umbes kuu aja eest mitte lihtsalt stopp, vaid midagi hoopis karmimat: “Sul on kolmiknegatiivne põletikuline invasiivne rinnavähk!”. Selle tõlge igapäevakeelde on, et Hetlinisse on pesa teinud väga agressiivne ja haruldane rinnavähk, mille ravi on keeruline, kallis ja paranemine nõuab tohutut jõudu. Aga kui keegi selle ära teeb – siis see on just Hetlin!

Hetlini lugu on olnud mulle – ja paljudele teistele – äratuskell – ära arva, et sinuga ei juhtu! Nii ma ise kui ka mitu minu sõbrannat on juba käinud rinnakontrollis. Tean, et nii mõnigi veel on vastuvõtu ootel. See on meeldetuletus sellest, kui ootamatult ja ebaõiglaselt elu võib meid proovile panna. Ka kõige tugevamaid. Ja tugev Hetlin kahtlemata on – üks tugevamaid naisi, keda ma tean. Selline, kes mõnikord kurdab (ja see on nii inimlik, kõik me ju teeme seda vahel), kuid kunagi, mitte iialgi ei hala ja kui vaja, läheb oma pere – nelja lapse ja mehe ning lähedaste nimel läbi kasvõi hallist kiviseinast. Nüüd on Hetlinil läbi selle kiviseina vaja minna iseenda pärast!

Mina olen Hetlini “üllatusmunast” teadnud üsna algusest peale – hetkest, kui ta mõned päevad pärast “üllatusmuna” avastamist mainis, et on leidnud rinnast midagi, mis ei peaks seal sugugi olema. Sealt alates olen püüdnud anda parima, et kuulata, kaasa mõelda, olla olemas, rõõmustada koos Hetliniga iga väikesegi võidu üle ja püüda toetada, kui seda on vaja. Olen siiralt tänulik, et ta on valinud mind usaldada ning lubab mul olla enese kõrval.

Olen palju mõelnud, kuidas saaks Hetlinit sel teekonnal kõige paremini aidata. Ükskõik, mida ma teen, tunnen, et seda on nii vähe… Tean, et üks Hetlini suur stressiallikas on mure, et tema raviarved on väga suured. Tööd teeb Hetlin edasi ka pärast diagnoosi saamist ja keemiaravi alustamist, sest igapäevastele arvetele on lisandunud nüüd raviarved. Hetlin elab perega Portugalis. Eesti tervisekindlustust tal pole, Portugali kindlustus aga paraku ei kata kõiki kulusid. (Täpsemalt saad ravikulude kohta lugeda Hetlini blogist https://imedemaablog.wordpress.com/…/its-all-about…/). Ja ükski arve ega asutus ei küsi, on sul halb või natuke parem päev või kas sa jaksad tööd teha. Arved tahavad lihtsalt maksmist. Nii et Hetlin teeb selleks kõik, mis võimalik – ja natuke enamgi veel. Aga töö- ja rahamured on need, mida ta praegu tegelikult kõige vähem vajab. Ta vajaks võimalust olla enda vastu sõbralik, puhata kui vaja ja minna igale uuele “kokteilipeole”, nagu ta ise keemiaravi nimetab, vastu võimalikult muretult.

Paar nädalat tagasi, pärast sellesama ravikuludest kirjutava blogiloo lugemist, helistas mulle mu armas sõbranna Anneli, kes Hetlinit tunneb, täpselt sama küsimusega, mis minugi peas oli tiirelnud: “Kuidas saaks Hetlinit toetada?”. Seega sündis Anneli ja Hetlini sõbranna Heliniga kõneldes otsus: kui Hetlin lubab, korraldame tema jaoks fondi. Hetlin pusis küll tõsiselt vastu, kuid loa me lõpuks saime! Seega…

Olemas on Hetlini toetuskonto, kuhu saab igaüks, kes tunneb, et see lugu puudutab ning et ta soovib, kanda panuse Hetlini ravikulude katmiseks.

Eesmärk? Ikka see, et Hetlin saaks keskenduda paranemisele, mitte arvetega maadlemisele. Et ta saaks olla enda vastu lahke, mitte kangelane 24/7. Et tema kõige raskem lahing ei oleks üksinda peetud sõda.

Iga annetus on nagu seeme – koos saame kasvatada sellest ühe vägeva elupuu.

Toetuse saad kanda Hetlin Villak-Niinepuu Revoluti kontole: revtag: @hetlin, IBAN: LT65 3250 0794 4859 1434, BIC/SWIFT code: REVOLT21. Selgituseks võid lisada “Hetlinile” või kirjutada lihtsalt “toetus” või mida iganes sa soovid.

”Kõik, mida ma ise ei vaja, selle ma annan edasi teistele vähihaigetele, kellel on ka abi vaja,” on Hetlini lubadus.

Kui sa ei saa toetada rahaliselt, siis palun jaga seda postitust – sest headus levib ja puudutab rohkem, kui arvata oskame.

Sellel, kuidas Hetlinil läheb, saad hoida silma peal tema blogis https://imedemaablog.wordpress.com.

Pildi tegi Kaisa Nele Hendla.

Aitäh, et näed ja hoolid! Aitäh, et aitad!

#Hetlinile#ToetameKoos#NaineKesEiAnnaAlla#VähiKohtEiOleSiin#ÜksSeemeÜksPuu “

ENG

Yesterday something appeared on social media – something my friends had put together. When they asked me for permission to do it, I really took a moment to think it through. Was I okay with this? In the end, I said yes. Why? Because I believe we need more awareness around cancer. Because maybe someone else will go get checked because of my story. Because my friends wanted to help—they felt helpless and just wanted to do something.

Thank you, my dear friends. Thank you to the people I know who’ve supported me. And thank you to the strangers who’ve cared about my story, even though it’s still ongoing and very much in its early stages. Yesterday, you made me cry more than once.

Triin, Helin, and Anneli wrote this:

“Let’s grow a strong tree of life together, so Hetlin’s toughest battle won’t be a war she fights alone.

You know the kind of person who never complains, never asks for help, and will walk straight through a wall of grey stone if that’s what it takes? That’s exactly who my dear friend Hetlin Villak-Niinepuu is. She’s one of those people who keeps going even when life slams on the brakes and says, “Stop.” Except in Hetlin’s case, about a month ago, it wasn’t just “stop.” It was something much harsher: “You have triple-negative inflammatory invasive breast cancer.”
In plain language, it means Hetlin is facing a very aggressive and rare type of breast cancer. The treatment is difficult, expensive, and recovery demands enormous strength. But if anyone can do it—it’s Hetlin.

Her story has been a wake-up call for me -and for many others – reminding us not to think we’re somehow immune. Several of us, myself included, have already gone for breast exams. I know more are still waiting for appointments. Her journey reminds us how suddenly and unfairly life can test us. Even the strongest among us. And Hetlin is, without question, one of the strongest women I know. She might complain now and then (and who among us doesn’t?), but she never whines—and if she must, she’ll walk through that wall of grey stone for her family, for her husband and four kids, and her loved ones.
Now she needs to do it for herself.

I’ve known about Hetlin’s “surprise egg” from nearly the beginning – since the moment she casually mentioned that she’d found something in her breast that definitely shouldn’t be there. From then on, I’ve done my best to be there – to listen, to think things through with her, to celebrate every small win and offer support when needed. I’m deeply grateful that she’s chosen to trust me and allow me to be by her side.

I’ve often thought about how I could best help Hetlin on this journey. And no matter what I do, it always feels like it’s not enough. One of the biggest sources of stress for her is the cost of treatment. She continues working, even after starting chemo, because everyday expenses haven’t gone away—and now, on top of those, she’s facing large medical bills. Hetlin lives in Portugal with her family. She doesn’t have Estonian health insurance, and the Portuguese system unfortunately doesn’t cover all the costs. (You can read more about the costs and treatments in Hetlin’s blog here: https://imedemaablog.wordpress.com/…/its-all-about…/)

And of course, bills don’t care if you’re having a hard day or feeling slightly better. They just want to be paid. So Hetlin does what she must—and then some. But financial pressure is exactly what she needs least right now. She needs space to be kind to herself, to rest when she must, and to face each new “cocktail party” (as she calls chemo) with as much peace of mind as possible.

A few weeks ago, after reading the same blog post about medical expenses, my dear friend Anneli—who also knows Hetlin—called me with the exact same question I’d been wrestling with: “How can we support Hetlin?” And so, after talking with Helin, another one of her close friends, we made a decision: if Hetlin agreed, we’d set up a support fund for her. She hesitated, fought hard against the idea—but in the end, she said yes. So here we are…

There is now a donation account for Hetlin, for anyone who feels touched by her story and wants to help with the cost of her treatment.

The goal?
To allow Hetlin to focus on healing, not on chasing down invoices.
To give her permission to be kind to herself—not a hero 24/7.
To make sure her hardest battle won’t be a war she must fight alone.

Every donation is like a seed—from which, together, we can grow a mighty tree of life.

If you wish to donate, you can do so via Hetlin Villak-Niinepuu’s Revolut account:
revtag: @hetlin
IBAN: LT65 3250 0794 4859 1434
BIC/SWIFT: REVOLT21
Feel free to add “For Hetlin” or simply “Support” as the note—or whatever speaks to you.

As Hetlin has promised:
“Anything I don’t need myself, I will pass on to other cancer patients who need help.”

And if you can’t contribute financially, please consider sharing this post—because kindness spreads further than we ever expect.

You can keep up with Hetlin’s journey on her blog:
https://imedemaablog.wordpress.com

Photo by Kaisa Nele Hendla.
Thank you for seeing.
Thank you for caring.
Thank you for helping. 💛