Suvi on käes, vaatan sotsiaalmeedias pilte reisivatest ja puhkavatest sõpradest-tuttavatest. Olen iseenda ja teie vastu täiesti aus, kadedaks teeb. Tahaks ju ka, aga minu reisid on sel suvel, sügisel ja talvel sellised, et maksimaalselt lähen haiglast paari tunni autosõidu kaugusele. Ei mingit Eestit, Hispaaniat, Prantsusmaad, Hollandit või mõnda muud toredat kohta. Sel suvel on minu sihtkoht Portugal.

Tegelikult on mul igal nädalal üks, tobe öelda, aga juba isegi pisut armsaks saanud sihtkoht – Oeirases asuv Luzi onkoloogiaisakond. Nad on seal kõik nii armsad ja osakond meenutab pigem mõnusat puhkekeskust, kus saab oma tugitoolis lamaskleda ja telekat vaadata, et tegelikult on seal isegi lust käia. Pabistan tegelikult juba eelseisva reede “kokteilipeo” osas. Eelmine reede ja siis toimunu on valusalt meeles ja mind korralikult läbi raputanud. Kogu see nädalavahetusl raputas mind läbi. Sain pühapäeval üle pika aja sõbrannadega kokku. Meil oli väga tore brunch, aga olin pärast seda üliväsinud. Nagu oleks mingi ilge maratoni läbinud. Kummaline, kuidas kõik muutub. Väsimus on suur, aga selle juures on üks suur probleem. Ma ei saa magada. Lihtsalt ei maga ja kõik.

Pühapäeval vastu esmaspäeva jäin õhtul magama kuskil kella 23 paiku. Kell 2 öösel olid silmad klõpsti lahti ja kõik. Uni kadunud. Passisin algul niisama ja hakkasin siis tööle. Rahulik ja vaikne öö, keegi ei sega. Rapsisin tööd teha hommikul kuni kell näitas 7:20. Siis vajusin pooleteiseks tunniks unne. Aga, olin ööga teinud ära kogu esmaspäevaks ja natuke ka teisipäevaks planeeritud tööst.

Esmaspäeval vastu teisipäeva jäin lõpuks magama kell 1 öösel. Ärkasin hommikul enne seitset. Tegelikult olin juba kell kuus üleval, aga otsustasin veel natuke aega silmi kinni hoida ja proovida, kas magamisest tuleb ka midagi välja. No ei tulnud tuhkagi. Nii ma siis ärkasin ja avasin arvuti, et pühendada pooltund tööl alanud koosolekule.

Koosolek kuulatud, läksin jälle oma igahommikuse tšempionide eine (ravimid ja erinevad suplemendid, vitamiinid) karbi kallala. Krõbistasin tabletid, kapslid ja vedeliku sisse ja tundsin, kuidas peale tuli meeletu rammestus. Pea ei tööta, keha on väsinud, aga und pole grammigi. Lihtsalt kuidagi vegeteerin ja olen.

Panin täna siia juurde pildi, kus on peal mu igahommikune tšempionide eine, aga umbes samasugune tabletikokteil (ilma kaasampullis lisandita) ootab mind ka igal õhtul. Õhtuti on neid lihtsalt mõni vähem. Aga kui ikka väga valutab, siis on lisaks tavalisele valuvaigistile ka väheke kangem kraam menüüs. Ja nii igal hommikul ja õhtul.

Olen oma paistes, pundunud ja punases olekus. Jah, mu nägu on jätkuvalt punane, olen veel rohkem paistes, kui enne ja need sinikad käel ei taha kuskile kaduda. Pigem lisandub neid pidevalt juurde. Sellest rinnakus ja seljas olevast pidevast valust ei ole mul ka õnnestunud kuidagi lahti saada. See on koguaeg olemas, vahepeal teravamalt, vahepeal lihtsalt õrnalt aimatavalt.

Aga, et nüüd mitte nii kurtev ja tüütu näida, siis mul on tegelikult üks projekt käsil. Üritan siin meie pisikesest aiast endale mingit oaasi luua, kus ma lihtsalt olen, naudin ja puhkan. See on peaaegu juba selline, nagu ma tahaksin – tomatid, vaarikad ja maasikad on olemas, paprika kasvab, isegi pisike granaatõunapuu on ühe vilja otsustanud endale külge kasvatada. David riputas eile kõik mu seitse amplit ka ritta, seega üldmulje hakkab juba looma. Kõik, kes on suvel siinkandis, astuge mu oaasist läbi!

Nüüd on veel jäänud ema ostetud ripptool üles sättida, nipet-näpet paika panna ja siis see üks pisike asi, mida ma nii tahaksin. Pisike täispuhutav mullimasinaga basseinike ühte kohta, kus ma saan vajadusel palavatel suvepäevadel end jahutada. Aga, millal see tuleb, seda ma ei tea. Selleks peaksin vist ühe keemiaraviseansi vahele jätma. Aga, no seda ka ei saa teha.

Hoiatasin siin juba Helinit ka, et ärgu ta imestagu, kui ma mõnel päeval tema pisikeses mulli-basseinis lihtsalt sees leban ja ei ütle ka talle, et ma olen nüüd kohal. Helin tegi sellepeale muidugi eile kohe ka nalja, et kamoon, tema tuli õhtul koju, ootas juba, et keegi on basseinis sees, aga tutkit. Aias valitses tühjus. Eks ma selle vea parandan varsti!

ENG

Summer is here. I scroll through social media and see photos of friends and acquaintances travelling and relaxing. I’ll be honest, I’m jealous. I’d love to do the same. But my travels this summer, autumn, and winter are limited to within a couple of hours’ drive from the hospital. No Estonia, no Spain, no France, no Netherlands, or any other lovely destination.

This summer, my main destination is Portugal. Well… to be more specific, a weekly destination that has oddly become almost dear to me: the oncology ward at Luz Oeiras. Everyone there is incredibly kind, and the ward itself feels more like a cozy retreat: comfy chairs, a TV, and an atmosphere that’s strangely pleasant. In fact, I almost enjoy going.

Still, I’m already nervous about this Friday’s upcoming “cocktail party.” Last Friday and what happened there is still painfully fresh, and it really shook me. The whole weekend shook me.

On Sunday, I finally met up with some girlfriends. We had a lovely brunch, but afterward, I was completely exhausted like I’d just run a marathon. It’s strange how everything has changed. I’m constantly tired, but here’s the kicker: I can’t sleep. I simply don’t sleep.

On Sunday night, I fell asleep around 11 p.m., only to wake up wide-eyed at 2 a.m. That was it. I stayed in bed for a while, then got up and started working. It was peaceful and quiet, no distractions. I worked straight through until 7:20 a.m., when I finally crashed for an hour and a half. The upside? I got all my Monday tasks done. Maybe even a few for Tuesday.

On Monday night, I eventually dozed off around 1 a.m. and was awake again before 7. Actually, I woke up at 6, but tried to keep my eyes closed for a while longer, but no luck. So I got up and joined a morning meeting from my laptop.

Meeting done, I turned to my usual breakfast of champions – a generous helping of pills, supplements, and vitamins. I crunched them all down and then came the wave of exhaustion. My brain was foggy, my body heavy, but sleep? Still nowhere to be found. I just kind of existed in a fog.

I’m sharing a picture today of my daily “Breakfast of champion’s”. There’s an evening version too – similar, just slightly fewer pills. But if the pain flares up, I add the stronger stuff to the menu. Morning and night, every day.

oh, and… I’m swollen, puffy, and red. Yes, my face is still flushed, puffier than ever, and the bruises on my arm are sticking around — in fact, new ones keep appearing. And that constant pain in my chest and back? Still there. Sometimes sharper, sometimes just a dull presence, but never fully gone.

Still, I don’t want this to come across as just another whiny post. Because actually, I’ve got a little project going on. I’m trying to turn our tiny garden into a personal oasis – a place where I can just be, rest, and enjoy. It’s getting close to what I imagined: tomatoes, raspberries, strawberries, peppers… even a little pomegranate tree has decided to grow one fruit.

David hung up all seven of my hanging flower pots yesterday, so the vibe is finally coming together. If you’re ever in the area this summer, stop by my little oasis!

All that’s left now is to hang the hammock chair my mom bought, finish a few small details, and then – my dream: a tiny inflatable pool with bubbles. Somewhere to cool off on hot summer days. When will I get it? No idea. I’d probably have to skip a chemo session, which, well… not really an option.

I even warned Helin the other day not to be surprised if she finds me quietly lounging in her little bubble pool one day without notice. Of course, she laughed and said she came home last night fully expecting someone to already be in the pool, but alas, the garden was silent.
I’ll fix that mistake soon enough.