Mis siis reedel juhtus. Kõigepealt peaks vist alustama neljapäevast. Ma olin juba tol päeval meeletult väsinud ja ühel hetkel hakkas rinnakus ja seljas selline valu taguma nagu keegi torkaks mind pidevalt mingi odaga läbi. See oli räigelt valus ja tekitas meeletut ebamugavust. Kaasa ei aidanud ka üldine närviline olek. Mu tuju oli meeletult halb. Neljapäeva hommikul oli mul mitu visiiti haiglas. Alustuseks analüüsid, siis onkoloog, siis EKG ja lõpetuseks sain endale kotikesega kaela 24 tunniks südametööd monitooriva holteri-aparaadi.

Naljakas oligi see, kui holter külge pandi ja koju saadeti, siis hakkasin ühel hetkel tundma seda meeletut ebamugavust rinnakus. Aga, olgu täpsustatud, need kaks asja ei ole omavahel kuidagi seotud. Lõpuks hakkas kogu pingest ka pea valutama.

Niigi närviline olek muutus kohati totaalselt talumatuks. Nii talumatuks, et ma lubasin ühel hetkel õhtul söögilauast tõustes ja lisaks ka kõhulahtisuse käes vaeveldes, lihtsalt end täis lasta, kui keegi veel mõne kommentaari selle kohta teeb, et “emme läheb ruttu minema, et ei peaks rohkem kellegi soove äkki täitma”. Lihtsalt karjatasin tõuses, et “ok, ma siis lasen end siinsamas täis”. Ja suures vihas oleksin ma seda võib-olla isegi teinud.

Läksin üles magamistuppa pikali, valutasin, raske ja paha oli hingata. Proovisin magada, aga sellest ei tulnud ka suurt midagi välja. Näe, praegu on ka kell 03:35, ma jälle valutan rinnakut ja selga ja olen pahas tujus. Varsti jõuame ka sinna, miks ma nüüd olen solvunud ja pahas tujus, lisaks sellele valutamisele, mis magada ei lase.

Reede hommikul olin ärev, väsinud, samas lootsin, et tuleb samasugune energiasööst nagu kahel varasemal korral. Olin vahepeal isegi nii ärev, et jõudsin mõelda, et tahan minna keemiasse täiesti üksi. Jumal tänatud, et seda ei juhtunud ja ema oli kaasas.

Jõudsime osakonda, kõik justkui sujus, mul oli näiliselt hea tuju. Otseselt ei valutanud rinnak ja selg ka enam. Ainult väike viide valule oli kuskil kuklas toksimas. Port ühendati kanüüliga ja ravi algas. Esimene kokteil, tundsin seda naljakat lõhna ja maitset nagu tavaliselt. Tekkis kerge uimasus, tuli järgmine vitamiinikokteil, allergiavastane kokteil, algas esimene keemia. Justkui nagu oli ok olla, aga justkui nagu polnud ka. Hakkas tekkima kerge ärevus, et mis jama see nüüd on. Otsustasin, et ei anna veel häirekella. Pea hakkas valutama, rinnak ja selg hakkasid valutama. Läksin näost valgeks. Ütlesin emale. Ütlesin õele lõpuks, et paha on olla. Vahepeal oli jõudnud hakata teise keemiaravikotikese sisu mu kehasse voolama.

Olemine läks kuidagi eriti kehvaks. Kohale veeretati erinevad aparaadid, tehti EKG, mõõdeti pidevalt vererõhku, mingitel hetkedel küündis see 156/98-ni. Tekkis tunne, et hingan, aga õhku kätte ei saa.

Ometi oli hapnikusisaldus veres igati hea. Ma ei saanud aru, mis minuga toimus. Ravi jäeti pooleli. Selle asemel süstiti mulle sisse erinevaid turgutavaid ja allergiavastaseid kokteile. Aga miski ei aidanud. Pigem tekkisid lambist lõhnad ja maitsed. Ja need ei olnud mingid maasikavahu või suhkruvati maitsed ja lõhnad. Onkoloogia osakonna juhataja jälgis mind, õde jälgis mind. Sain veel leebelt riielda, et miks ma ei öelnud kohe, vaid ootasin 15 minutit. Kui midagi mu olekus muutub, siis pean ütlema seda kohe. KOHE!

Lõpuks tehti otsus, et mind viid EMOsse üle.

Emos sain edasi mingeid näiliselt turgutama pidavaid kokteile, aga parem ei hakanud kuidagi. Pigem läks koguaeg kehvemaks. Jõud kadus totaalselt ära. Väsisin. Läksin järjest rohkem närvi. Ilmselt tekkis ka paanika, mida ma ise ei osanud hinnata.

EMOs tegi arst lõpuks otsuse, et pean ööseks haiglasse jääma, sest nad ei suuda mu seisundit ühegi ravimiga paremaks teha ja koju nad mul valutama minna ei luba.

Pisut pärast kella 22 viidi mind üles osakonda. Kuna EMOs võeti porti külge kinnitatud kanüül ära, siis torgati mul kätte järgmine kanüül. EMO osakonna õdedel, nagu selgus, ei ole luba paigaldada kanüüli porti ja nii siis torgiti jälle mu kätt. Sellega on juba näha, et seda kohta tabab sama saatus, mis eelmise nädala analüüsidevõtu kohta. Kõik läheb kaunilt sini-lilla kirjuks.

Magama jäin ma valutades kella 1 paiku öösel ja hommikul ärkasin koos kuke ja koiduga kuue paiku. Seega järgmine üsna lühike öö. Aga, pean tunnistama, et uni vaikses palatis, kus polnud peale minu ühtegi teist hingelist, oli hea. Magasin sügavalt.

Hommikuks oli valu ka oluliselt väiksemaks läinud. Ma peaaegu ei tundnudki seda. Ainus tunne, mis mind valdas oli tühi kõht ja koduigatsus. Koju sain lõpuks arsti lahkel loal südapäeva paiku, kuigi ta tegi mulle ka pakkumise, et võiksin vabalt veel üheks ööks jääda. Ma tänasin ja loobusin sellest heast pakkumisest. Tahtsin lihtsalt koju, sest, kuigi vaikselt tuksus ikka valu kuskil taustal, tundsin end palju paremini. Ikka veel närviliselt, aga paremini.

Mis minuga täpselt juhtus, seda ta ei osanudki seletada, aga selgitas, et ilmselt lõpuks valdas mind lisaks kõigele ka nii suur paanika, ärevus, valu ja kõik kokku, et mu keha ei tulnud sellega enam toime. Mistõttu juhtuski see, mis juhtus.

Ja siis juhtus eile hommikul veel üks asi, mis mu ärevuse ja stressitaseme taas lakke tõstis. Minuni jõudis üks blogi kohta tehtud märkus. Et miks ma kellan siin mingitest teemadest, mille kohalt peaksin vait olema. Vot. See teema jäi mind väga vaevama ja ma mõtlesin selle terve eilse päeva. Mina ise ei tunne, et oleksin midagi valesti teinud, sest seda küsimust on minult paljud küsinud ja huvi tundnud. Seega sai see ka eraldi teemaks võetud. Teema puudutab eelmist postitust.

Lisaks soovin täpsustada, et see on minu blogi, mida kirjutan mina, Hetlin Villak-Niinepuu. Seda ei kirjuta minu abikaasa, lapsed, ema, sõbrad või jumal teab, kes viies. Siin on minu mõtted, minu tunded ja minu rinnavähi lugu. Endast asjade väljakirjutamine on minu teraapia, mis aitab mul selles virr-varris toime tulla.

Jah, ma oelngi sel nädalal olnud vaimselt väsinum, ärevam, stressis. Ei tea ise ka, mida tahan, kas tahan, kuidas tahan. Laske mul olla, või olge mõistvad, või ärge olge üldse.

PS. See postitus on kirjutatud öösel, siis kui sina magad ja mina vaevlen valudes.

ENG

So, what happened on Friday? I guess I should actually start with Thursday.
I was already exhausted that day, and at some point a stabbing pain started pounding in my chest and back, as if someone was jabbing a spear right through me, over and over again. It was brutally painful and incredibly uncomfortable. The constant underlying anxiety wasn’t helping either. My mood was absolutely awful.

I had several appointments at the hospital on Thursday morning. First bloodwork, then a visit with my oncologist, followed by an EKG, and finally they fitted me with a Holter monitor to track my heart activity for 24 hours.

The ironic part was that after they hooked me up with the Holter and sent me home, that’s exactly when the horrible chest discomfort kicked in. But just to be clear, those two things aren’t connected. Eventually, the tension triggered a headache as well.

My already fragile nerves became nearly unbearable. So unbearable that, when I got up from dinner in the evening, stomach upset, battling diarrhea, I flat-out announced that if anyone dared to make another comment like, “Mommy’s leaving so she doesn’t have to do what anyone else wants,” I would just s*it right there at the table. I even yelled, “Okay then, I’ll just s*it right here!” And honestly, in that moment of rage, I might have actually done it.

I went upstairs to bed, in pain, struggling to breathe properly. I tried to sleep, but that didn’t go too well either.

(And, here we are again – it’s 3:35 AM as I write this, my chest and back are aching, and I’m in a foul mood. Soon I’ll get to why, on top of the pain, I’m also upset and offended tonight.)

Friday morning, I was anxious, exhausted, but still hopeful, maybe I’d get that burst of energy I’d experienced the previous two chemo sessions. At one point I was so nervous I even thought, “Maybe I should go to chemo alone this time.” Thank goodness I didn’t, and my mom came with me.

We arrived at the oncology ward. Everything seemed fine on the surface, my mood seemed okay. The chest and back pain weren’t really bothering me anymore, just a faint echo of it tapping at the back of my head.

The port was connected, and treatment began. The first cocktail brought that odd smell and taste I now recognize. A bit of light-headedness, sleepiness. Then came the vitamin drip, the anti-allergy cocktail, and then the first round of chemo.

At first it seemed okay… but then again, not really. A wave of anxiety crept in  “What’s going on?” I decided not to raise the alarm just yet. Then the headache returned. The chest and back pain flared up again. My face went pale. I told my mom. Then I finally told the nurse that I was feeling unwell.

By that point, the second chemo bag was already flowing into me.

Suddenly everything went downhill fast. They wheeled over monitors, did another EKG, kept checking my blood pressure, and at one point it spiked to 156/98. I felt like I was breathing but not getting any air.

Yet my blood oxygen levels were perfectly fine. I had no idea what was happening to me.
They stopped the treatment. Instead, I was given various supportive and anti-allergy cocktails. But nothing helped. Weird smells and tastes started hitting me out of nowhere, and trust me, not pleasant ones like strawberries or cotton candy.

The head of the oncology unit kept a close eye on me, as did the nurse. I got a mild scolding for waiting 15 minutes before speaking up. “Next time, you must say something immediately! IMMEDIATELY!”

Eventually, they decided to transfer me to the ER. At the ER, they kept trying to stabilize me with different meds, but I just kept getting worse. My strength drained completely. I was exhausted. The panic, which I didn’t even recognize at the time, probably started setting in.

Finally, the ER doctor made the call to admit me overnight, since they couldn’t get my condition under control and wouldn’t let me go home in that state.

A bit after 10 PM, they brought me up to the ward. Since the ER staff had to remove the port cannula (ER nurses aren’t authorized to use ports), they put a new cannula in my arm.
So now that spot will probably turn into a beautiful purple and blue bruise, just like my blood-draw site from last week.

I eventually fell asleep around 1 AM, still in pain, and woke up at dawn around 6. So another short night. But I have to admit, the sleep was deep. The ward was quiet, no other patients in the room, just me. It felt good to rest in peace and quiet.

By morning, the pain had subsided quite a bit. I barely felt it anymore. Mostly I just felt hungry and homesick. With the doctor’s kind permission, I was discharged around midday, although she did offer to let me stay another night. I politely declined, because I just wanted to go home. Though there was still a faint pain lingering in the background, I felt much better. Still anxious, but better.

The doctor couldn’t exactly explain what had happened to me, but she guessed that everything had piled up – pain, anxiety, panic – and eventually my body just couldn’t handle it anymore. So that’s why things spiraled out of control.

And then, as if that wasn’t enough, yesterday morning another thing happened that sent my anxiety and stress levels through the roof again. A comment reached me about my blog – basically questioning why I was writing about certain topics, and suggesting that I should keep quiet about them.

That really upset me, and I spent the whole day thinking about it. For the record, I don’t feel I did anything wrong. Many people have asked me about that particular topic and shown interest in it. That’s why I addressed it in my previous post.

Also, I’d like to clarify – this is my blog. Written by me – Hetlin Villak-Niinepuu. Not by my husband, kids, mom, friends, or anyone else. These are my thoughts, my feelings, my breast cancer journey.
Writing things out is my therapy – it helps me cope with the chaos.

Yes, I’ve been more mentally exhausted this week, more anxious, more stressed. Half the time, I don’t even know what I want, or if I want anything at all.

Just let me be. Or be understanding. Or if you can’t, then simply don’t be.

P.S. This post was written in the middle of the night, while you were asleep and I was awake, in pain.