On üks asi, mis kogu selle rinnavähi ja ravi juures mulle ootamatult suurt stressi tekitab – raha. Jah, elu ei keerle raha ümber, aga paratamatult minu elu, minu tervis, keerleb praegu tugevalt raha ümber.

Apteegis 215 eurot,

lisaks iganädalaselt üks arstivisiit 29 eurot, teine 19 eurot,

siis protseduuride tarbed 82 eurot,

analüüsid 39 eurot.

Ja jackpot – raviarve – 500 eurot.

Ja nii igal nädalal. Apteegis, ma loodan, et ei pea nüüd lähiajal midagi suurt kulutama. Peale spetsiaalse päikesekreemi, mida kulub ohtralt. No ja muu nipet näpet ka, sest jälle tuleb mingid plaastrid välja vahetada, sest imekombel on mul tekkinud erinevate plaastriliimide vastu allergia. Nahk läheb juba paari tunniga nii katki, et verised katkised jutid on paista.

Ehk, ühes kuus kokku umbes 2600 eurot. Vot, see on praegu minu elu hind, mille peame ise maksma. Sellest on juba kindlustus maha arvestatud, ise maksame ravist vaid 10 protsenti. Ehk siis, päris kena. Kui palju me saame sellest tagasi Davidi töö kaudu tehtud kindlustusest, pole veel teada.

Pealevaadates ei tundu ju 2600 eurot elu hinnaks kuus teab, mis palju. See peaks kõigi eelduste kohaselt olema vaid ajutine kulu ja kui ma oma eesmärgi saavutan ja aasta pärast terve olen, siis, no siis on see ju nagu igakuiselt maast leitud raha, mis tuleb praegu igal kuul kuskilt maast leida. Aga, tegelikult on see igas kuus ikkagi suur summa, mis annab tunda.

Miks me ise selliseid summasid maksame? Miks see kõik pole tasuta – riikliku ravikindlustusega kaetud? Sest Eestis mul ravikindlustus puudub. Keerulise juriidika tõttu ei tohigi mul Eestis ravikindlustust olla. Ja ega vahet polekski, sest ma olen ju siin Portugalis, kus on meie kodu. Saan ravi siin ühes nende parimas Luzi haiglaketile kuuluvas onkoloogiakliinikus, mis on erahaigla. Tänu kindlustusele on meil niigi hästi, et arved kohe rusikaga lõuga veriseks ei viruta. Aga, ega lihtne ei ole.

Õnneks sain parukaretsepti, mis annab pisut hinnaalandust ja ka kindlustus katab kuni 500 eurot parukakulust. Näis, kas ja millise paruka peale mu hammas hakkab. Tahaks ju loomulikult midagi toredat ja kandmisväärset, sest ilmselt ma koguaeg oma 10eurose Amazoni roosa parukavärgi ja muidu mütsidega ringi vurada ei taha. Aga, kes teab, ehk hoopis otsustan terve aja olla kiilakas. Hetkel ei oska ma muud mõelda, kui et peas on pidevalt tunne nagu sipelgad jookseksid ringi.

Muide, tänu sõpradele on mul päris mitu lahedat mütsi, rätti, kübarat ja ka üks eriti peen nahast peaehe. Aitäh, teile kõigile nende armsate kingituste, ühiste haiglaskäikude ja niisama lihtsalt olemas olemise eest! Te ei tea, kui hea tunne see on, kui ma taipan, et keegi hoolib.

Muide, kuna ma võtan siin ravi toetuseks igasuguseid tablette, vedelikke, vitamiine ja muud sodi ka ikka mõnusate annustena sisse, siis sel nädalal on mind tabanud mingi meeletu energiahoog. Hommikul olen üleval juba kell 5. Õhtul lähen magama kella 22 paiku. Näis, kauaks seda hoogu jagub, aga kuni see on siin, kavatsen ma seda pisut kasutada.

ENG

There’s one thing about this whole breast cancer journey and treatment that’s causing me way more stress than I expected — money.
Yes, life isn’t supposed to revolve around money… but right now, mine — and my health — absolutely do.

€215 at the pharmacy.
Weekly doctor’s visits — €29 for one, €19 for another.
Supplies for procedures — €82.
Lab tests — €39.
And the jackpot: treatment bill — €500.

And this is every. single. week.
I’m hoping I won’t need to spend a fortune at the pharmacy again anytime soon – apart from a special sunscreen, which I’m going through like water. Oh, and some other odds and ends, because guess what? I’ve suddenly developed an allergy to various adhesive plasters. My skin breaks out within hours – red, raw, bleeding stripes. Fun times.

So… roughly €2,600 a month. That’s the current price of my life, out of pocket.
That’s after insurance has already kicked in, we’re only paying 10% of the treatment costs ourselves. Quite something, right? We still don’t know yet how much of that will eventually be reimbursed through David’s work insurance. Fingers crossed.

Now, €2,600 a month may not sound like that much when you look at it coldly. And yes, it’s (hopefully) temporary, and if I hit my goal and am healthy again next year, that’ll feel like “found money” each month that no longer needs to be spent. But right now? It’s a hefty chunk. And you feel it. Every month.

Why are we paying this ourselves? Why isn’t it covered by public health insurance?
Because in Estonia, I don’t have health insurance. Legally, I’m not even supposed to. And honestly, it wouldn’t help much, since we live in Portugal – this is home now.
I’m receiving treatment here at one of Portugal’s best oncology clinics, part of the Luz private hospital network. Thanks to insurance, the bills aren’t knocking us out cold, but it’s not exactly easy either.

Thankfully, I did get a prescription for a wig, which gives a bit of a discount, and insurance covers up to €500 of the cost. We’ll see if I can find one that suits me. Of course, I’d love something nice and wearable, because I really don’t want to be running around in my €10 hot-pink Amazon wig and random hats all the time. Then again… maybe I’ll decide to rock the bald look for the whole thing. At this point, my scalp just feels like ants are crawling all over it, it’s hard to think about much else.

Oh, and thanks to my amazing friends, I already have a stash of fun hats, scarves, chic headwear, and even a stunning leather headpiece.
Thank you all for these beautiful gifts, the hospital visits, and simply being there. You have no idea how good it feels to know someone cares.

Also, since I’m taking all sorts of pills, liquids, vitamins and random concoctions to support the treatment, I’ve been hit with a surge of energy this week.
I’m up at 5 AM, in bed by 10 PM. We’ll see how long this lasts, but while it does I fully intend to ride that wave.