Üleeile (reedel) oli siis esimene immuno- ja keemiaralli. Ootasin seda mingil lollakal põhjusel suure elevusega. Läksin hommikul haiglasse ja peas tagus ainult üks mõte – hakkame siis seda üllatusmuna lammutama. Praegu on tunne, et noh, kas te andsite mulle lihtsalt veeni kaudu mingeid peeneid kokteile juua, või toimub ka midagi? Kuidagi jube hea on laupäeva hommikul olla, kuigi erinevate juttude põhjal, mdia olen lugenud ja kuulnud, peaks ma hirmsat moodi tahtma oksendada, pead pööritada, parimal juhul ka püksi tegema, sest lihtsalt ei jõua ise potile. Aga, äkki on selle taga hästi magatud öö, ma tunnen end võrdlemisi mõnusalt.

Kerge ajuudu on, mis algas juba reede õhtul, kui ma ei suutnud oma “vati sees” olekus mõelda välja, kuidas nimetatakse seda riidetükki, kuhu saab end või midagi kuivatada. Patrick hakkas selle peale lihtsalt naerma ja ütles, et seda riidetükki nimetatakse rätikuks. Ok, ma jätsin igatahes tuleviku talbeks meelde, et see on rätik.

Olgu, ega tegelikult ei ole kõik nii roosiline olnud. Eile õhtul oli kehv olla. Tekkis kerge gripieelne tunne ja paar korda isegi aevastasin. Õhtuks oli keha ka totaalselt väsinud. Eks ma siis selle suure vatiudu sees jõudsin ka juba mõnele inimesele kurta, et jube kehv on olla ja kes teab, äkki enam ei jaksa. Aga, ma ise panen selle lihtsalt kõik tähtsa päeva läbielamiste arvele. Õhtuks oleme me ju kõik rohkem väsinud ja võime siis ka rohkem toriseda.

Läheme nüüd siis selle tähtsa esimese ravipäeva juurde. Läksin haiglasse hommikul kella 8 paiku. Olin päevaonkoloogias esimene patsient. Tegelikult teadsin seda juba ette. Päev algas mu isikliku medõe konsultatsiooniga. Tema nimi on Margarida ja ta on ülitore. Lobisesime asjalikest asjadest, ta selgitas mulle kõike võimalike kõrvalnähtude kohta – juustekadu (noh, karvutuks olevuseks muutumine), küünte tumenemine ja halvimal juhul lausa nende nn lahtitulek, iiveldushood, “päevad” kaovad (jee), kõhulahtisus, -kinnisus, oksendamine, tuimus kätes ja jalgades, seal oli vist veel mdiagi, aga ma ei mäleta ja otsustasin seda ignoreerida, sest – ma ei ole sellega nõus ja kavatsen vähemalt niikaua, kui jaksan, seda kõike vältida.

Ahjaa, keegi rääkis kuskil foorumis, kuidas tal kukkusid hambad välja – jaiks, see on ikka eriti rõve. Mitte, et see niiväga minu teha oleks, et mis minuga juhtuma hakkab, aga mul on plaan suve nautida selle vahva iganädalase kokteilipeo kõrvalt.

Reedene haiglaskäik oli natuke nagu ka jõulud. Ma sain terve posu erinevaid testereid, mida kõike mul vaja läheb ja mida saan hiljem apteegist juurde osta. Tegelikult läksin ja premeerisin end eile pärast haiglaskäiku ja ostsin apteegist juba kreeme kokku.

Jõulud algasid muidugi juba neljapäeval, kui mulle paigaldati väikese (40 minutit paigaldus) operatsiooni käigus käevarrele naha alla port, mille kaudu üks voolik läheb suure veeni kaudu südame lähedale, kust kaudu siis kõik need imelised kokteilid mu kehasse jõuavad. Kodus naersime, et huvitav, kas ma olen nüüd natuke nagu robot, või tehisinimene? Lisaks kannan ju nüüd endaga igal pool kaasas oma porti-kaarti ja mul ongi päriselt midagi naha all, mis jääb sinna üsna pikaks ajaks. Ok, nali naljaks.

Reedene oli tegelikult pikk päev. Välja sain alles kell 14:40. Või oli see 15:40, ma ei mäleta enam.

Laupäev oli üllatavalt hea. Ärkasin hommikul kell 6 sees tohutu energia ja tegudeks valmis. Pidasime ju Elsa sünnipäeva. Kujutate ette, ta on juba 7! Pidu oli nunnu, lapsed möllasid batuudi peal, mina suutsin valmis teha 4 kooki. Nagu üks Elsa sõbranna ema ütles, see kõik nägi pigem välja nagu pulmad, mitte lihtne väike sünnipäev. Toidu mõttes siis just. Aga, kes mind teavad, need teavad, et see ongi minu stiil. Go big, or don’t go at all.

Aga, tundub, et see eilne pidu tõmbas mu totaalselt tühjaks. Eks ma pean õppima oma energiavarusid ümberhindama. Ei saa enam nii nagu enne. Täna (pühapäeva) hommikul käsi valutab, külg valutab, suu kuivab, isu ei ole, aga sööma peab ja tuju on selline, et tahaks kedagi hammustada. Suutsin juba natuke siin nähvata, sest üks pesuvahend on otsa saanud ja ma ei saanud aru, kuidas ei suudeta leida otsa saanud pesuvahendit. Ups, palun vabandust!

Täna taob peas trummi mingi “Aga, mina tahan….!” jaur. Ema, kes on vähihaigetega (lastega) aastaid töötanud, selgitas, et see kõik, ka tujumuutus, käib kahjuks asja juurde. No vähemalt ma ei oksenda ja mu hambad on suus. Nali!

Jube narr on seda juttu siin nüüd halva tujuga lõpetada, aga nii on. Täna on nii. Ja, ära kadus üks oluline ravim, mille tableti pidin hommikul võtma. Mõnus! Ilusat pühapäeva teile, ma nüüd lähen ja jorisen edasi. Kohe varsti on parem tuju, kui jorina enda seest välja saan.

ENG

Two days ago (Friday) was the grand kickoff of my immuno-chemo rollercoaster. For some ridiculous reason, I’d actually been looking forward to it with wild excitement. I marched into the hospital in the morning with a single thought bouncing in my head: “Alright, let’s crack open this surprise egg.”

And honestly? By Saturday morning I was wondering if they’d actually just pumped me full of fancy cocktails through my vein, because… I felt weirdly fine. I mean, based on everything I’ve read or been warned about, I should’ve been curled up, nauseous, dizzy, and possibly even wetting myself because I couldn’t make it to the toilet in time. But instead, I’d slept like a log and woke up feeling pretty alright.

Sure, there’s a bit of brain fog – it started Friday evening when I couldn’t, for the life of me, remember the name for that cloth thing you use to dry yourself. I asked Patrick and he just started laughing: “You mean… a towel?” Right. A towel. Mental note: must remember that one for future trivia nights.

Okay, so no, not everything has been sunshine and unicorns. Friday night, things took a slight dip. I started feeling a bit flu-ish and even sneezed a few times. My body was exhausted by evening, and somewhere deep in the cotton-wrapped haze I messaged a couple of friends to say I felt like trash and wasn’t sure how much I could take. But I blame it on the intensity of the day. We’re all allowed a little grumble when the day’s been a lot.

Now, the big day recap: I arrived at the hospital around 8am. I was the first patient in day oncology – I knew this beforehand. The day started with a consultation with my personal nurse, Margarida, who is absolutely lovely. We chatted through all the fun side effects – hair loss (hello bald creature!), darkening nails (or in worst case, nails falling off), nausea, bye-bye periods (yay), diarrhea, constipation, vomiting, numbness in fingers and toes… I forget what else. Honestly, I started tuning it out because I decided I simply do not accept those options. Not today, cancer.

Oh and someone in a forum said their teeth fell out. Yikes. That’s a solid NOPE from me. I mean, I don’t really get to choose what happens, but I do plan to enjoy summer alongside my weekly cocktail parties.

Friday at the hospital felt a bit like Christmas too – I got a goody bag of tester items I’ll need and can later buy from the pharmacy. I even treated myself afterwards and bought a stack of creams. Because why not?

Actually, Christmas started on Thursday, when I had a port installed in my upper arm via a 40-minute mini surgery. It’s this small thing under the skin that connects to a big vein near the heart – the gateway for all those magical cocktails. At home we joked about whether I’m a bit of a robot now. I mean, I even carry a port ID card and literally have something living under my skin for the foreseeable future. Bionic woman vibes? Maybe. Jokes aside, it’s a big deal.

Friday turned out to be a long day – I didn’t get out until 2:40pm. Or was it 3:40pm? Who knows.

Saturday was surprisingly great. I woke up at 6am full of energy – ready to party, because it was Elsa’s birthday. Can you believe she’s seven already?! The party was adorable. Kids bounced on the trampoline, and I managed to bake four cakes. One mom even said it looked more like a wedding than a kid’s birthday – food-wise, that is. But anyone who knows me knows: that’s just my style. Go big or don’t bother.

That said, the party wiped me out. I’m learning I need to re-evaluate my energy reserves. Sunday morning hit me like a truck – arm aches, side aches, mouth dry, zero appetite, and the mood of a gremlin. I already snapped at someone over laundry detergent because apparently no one could locate the one that ran out. Oops, sorry!

There’s this little tantrum voice in my head today going, “But I waaant…!” My mom, who’s worked with pediatric cancer patients for years, calmly explained that mood swings are part of the package. At least I’m not puking or toothless. Kidding. Sort of.

Sorry to end on a grumpy note, but hey – it’s just one of those days. Oh, and I lost one important pill I was supposed to take this morning. Nice. Happy Sunday to you all – I’ll be over here grumbling until I get it out of my system and feel human again.