Nagu ikka, siis alati tekib minuga seotud asjades kuskil mingi jaburavõitu error, sest muidu oleks ju elu pisut igav. Mul pidi ju keemiaravi algama kolmapäeval, aga nüüd algab hoopis reedel. Miks? Sest ma kustutasin ühe olulise kirurgiaja ise teadmatusest ära (hurraa minule!) ja laiutasin siis käsi, et keegi pole mulle öelnud, millal mulle see peen nahaalune kanüülvärk külge poogitakse. Keegi muidugi ei öenudki, et see aprillis pandud aeg ka nüüd oluline on, kuna see pidi algselt olema üldse esimene aeg, mil ma arsti näen ja oma tissimure kurta saan.

Aga, õnneks avastati see võike viga ja sätiti paika uued ajad. Just seetõttu sain esmaspäeval jälle kaks korda haiglas käia. Esiti onkoloogi vastuvõtul ja siis mõni tund hiljem onko-kirurgi vastuvõtul. Mu arstid, doktor Mafalda ja doktor Rodrigo, on imelised. Nendega kannatab jaburaid nalju teha ja ka tõsistel teemadel arutleda.

Näiteks selle üle, kas ma tõesti peaksin seda tobedavõitu väljanägemisega külmamütsi keemiaravi ajal kandma, või ei. Doktor Mafalda ütles, et ma võin ju selle endale rentida, aga et erinevad teadusuuringud on näidanud, et ega see müts suurt midagi aita – ja, pealegi on jääkülm emalenduri kiiver suhteliselt ebameeldiv. Arvestades veel, et seda peab peas hoidma mitu tundi. Seega, sai otsustatud, et minu peas seda asja ei näe.

Õhtul doktor Rodrigoga arutades, et millistele paberitele ma juba alla olen kirjutanud, muigasime ka selle üle, kas mu neerudoonorluse paber on juba allkirja saanud, sest ma enam ei mäleta, mida ma kõike olen lubanud endaga teha. Aga, tundub, et neer jääb siiski mulle, sest kes seda “vigase pruudi” varuosa ikka endale tahab.

Pigem hakkavad mu peanuppu kaunistama kolm otse Eestist saabunud Sirli tehtud käsitöömütsi, Lea antud suvine kübar, Amazonist pärale jõudnud roosa parukas ja kaks nn öömütsi. Võib-olla soetan ühe paruka veel, eks näis. Ahjaa, ja siis on mul suured lootused endale saada veel üks totaalselt eksklusiivne ja omalaadne “parukas”. Selle lubas mulle meisterdada Tommy Cashile kunagi pea/näomaskid teinud Karen. Ja no loomulikult tuleb see “parukas” nahast. Kui peen ja täpselt sama ajuvaba nagu mina. Heas mõttes siis ikka, sest ma olen ka heas mõttes ajuvaba.

PS, igasuguseid üle-võlli peakatteid olete lahkelt teretulnud mulle annetama, sest ma olen vaene nagu kirikurott. Erahaiglas käimisel on see võluv omadus, et rahakotile, erinevalt figuurist, mõjub see väga “hästi”. Sale joon on saavutatud kuuga.

Veel sain näiteks teada, et minu rinnavähi puhul ei panda mulle masektoomiaga samal operatsioonil kohe uusi rindu. Miks? Miks küll ei saa minust kohe Pamela Anderson? Ja ärge mõelge, et ma siin kedagi halvustan. Tänane Pamela on minu suur eeskuju. Vaadake, kui vinge naine.

Aga, miks siis mina ei saa kohe tulla välja t-särgis “Let’s make tits great again” vaid pean sinna lisama ka “in progress”? Sest lihtsalt mul on ka rindade nahk nn “vähiga nakatunud” ja kogu see kupatus koos lümfidega tuleb lihtsalt välja lõigata. Ehk siis, nagu Peeter Oja ütles selles legendaarses tatiravimisreklaamis “Võtame selle nina (loe: rinnad) maha!”

Aga, üks oluline asi. Nendeks kordadeks, kui keegi minuga keemiasse kaasa ei saa tulla, otsin raamatusoovitusi. “Kõlvatu Tallinn” mis jutustab maailma vanima ameti pidajate elust läbi ajaloo Eesti päälinnas saab ilmselt reedel läbi loetud. Aga, mida edasi?

Ehk, soovitage mulle häid (e-)raamatuid (või kasvõi saatke mulle midagi, mida ise enam ei loe), mida keemiaravi ajal lugeda. Siis saab see pildil olev peanupp ajutööd teha ja ei passi niisama lakke. Nõretavad armastuslood mulle ei meeldi, aga kõik, mis on natuke hirmutav, düstoopiline, fantaasiamaiguline ja kriminaalne paneb mu kõrvad suurest õnnest lehvima.  No ja loomulikult võite ka häid sarju ja filme soovitada, eks ma võtan läpaka ja klapid kaasa ja katsun seal siis jalga kõlgutades aega veeta.

ENG

How Wednesday turns into Friday

Morning! As usual, anything involving me somehow manages to glitch in the most absurd ways, because honestly, life would be way too boring otherwise. My chemo was supposed to start on Wednesday, but surprise! It’s now kicking off on Friday.

Why? Because I unknowingly cancelled my own surgical appointment (go me), then sat there wondering why no one had told me when I’d be getting that fancy under-the-skin port thingy attached.

Turns out, no one did tell me that the appointment I deleted – the one booked way back in April – was suddenly super important, because originally it was just meant to be my first meeting with the doctor where I’d rant about boob problems.

Thankfully, someone noticed the hiccup and new appointments were arranged. That’s how I ended up doing a double hospital run on Monday – first to see the oncologist and then a few hours later to see the onco-surgeon. My doctors, Dr. Mafalda and Dr. Rodrigo, are absolute gems. I can throw weird jokes at them and still have serious chats when needed.

For example, we discussed whether I really needed to wear that ridiculous-looking cold cap during chemo. Mafalda said sure, I could rent it, but research shows it’s basically useless – plus, it feels like an ice-cold pilot helmet clamped to your skull for hours. So… that thing ain’t going on my head.

Later that evening, when chatting with Dr. Rodrigo about all the papers I’ve signed, we joked about whether I’d already signed away a kidney too – because honestly, I’ve lost track of what I’ve agreed to do with my body. But looks like the kidney stays – nobody wants spare parts from a “defective bride,” right?

Instead, I’ll be styling my dome with three hand-knitted beanies made by Sirli (direct from Estonia!), a summer hat gifted by Lea, a pink wig from Amazon, and two so-called “sleep caps”. I might get another wig… we’ll see.

Oh, and I have high hopes for a totally bonkers one-of-a-kind wig promised by Karen – the same artist who once made head/face masks for Tommy Cash. And yes, it’ll be made of leather. As chic and unhinged as I am. In a good way, obviously – I’m delightfully unhinged.

P.S. If you have any over-the-top headwear lying around, feel free to donate – I’m broke as a church mouse. Private hospital bills, unlike my waistline, really know how to slim a wallet. One month in and it’s reached model weight. 🫠

Also, fun fact I learned: with my kind of breast cancer, I won’t be getting new boobs during the mastectomy. WHY? Why can’t I just walk out of there looking like Pamela Anderson? (No shade – modern Pamela is a total badass and icon in my book.)

So yeah, instead of rocking a “Let’s Make Tits Great Again” tee, mine will have to say “…in progress.” Why? Because my skin is also “infected” with cancer, and the whole area – boobs + lymph stuff – needs to be cut out. Or as Peeter Oja (an estonian comedian/actor) famously said in that nasal spray ad: “Let’s just take the nose (read: boobs) off!”

BUT! On days when no one can come to chemo with me, I’m in desperate need of book recommendations. I’ll probably finish “Kõlvatu Tallinn” (a history of sex work in Estonia) by Friday, so… what next?

Please send me (e-)book recs – or hell, mail me something you’re not reading anymore. My brain (aka the thing under that soon-to-be-covered head) needs something to chew on besides hospital ceilings.

I’m not into drippy love stories. But I do love anything a bit creepy, dystopian, magical, or crimey – the kind of stuff that makes my ears wiggle with joy.

Also, if you’ve got good series or movie recs, drop those too. I’ll bring my laptop and headphones and try to swing my legs casually while the meds drip in.