Ma olin pärast arstiga rääkimist võtnud endale kinnisideeks, et ajan oma pikad juuksed maha ja astun keemiaravile vastu poisipeaga. Enne seda jõudsin need veel punaseks võõbata, sest, noh, miks ka mitte, kui nad niikuinii varsti välja kukuvad.

Teisipäeva õhtu sõitsime ekspromt kodulähedasest juuksurisalongist läbi, et uurida, kuidas neil vabade aegadega on. Sain aja kolmapäevaks – päevaks, mis on triiki täis arstilkäike. Selgitasin juuksurile naljatledes, et mul on selline värk, et mõne aja pärast olen niikuinii kiilakas, aga arst soovitas sellele vastu minna pisut lühemate juustega, kui mul on. Lõime käed ja mõtlesin veel, kui toredad nad seal salongis on.

Kolmapäev oli nii füüsiliselt kui emotsionaalselt raske. Olin juba hommikul ärgates väsinud. Esimene torkimine haiglas oli hommikul kell 10. Onkoloogia osakonna õde võttis verd umbes 25 erineva analüüsi tarbeks.

Kuna mina ja süstlanõelad ei ole just mingid südamesõbrad, jah ma kardan neid paaniliselt, siis läks nii nagu arvasin. Veenid panid nõela nähes jooksu nagu meie kiimas kass, kui ta naabri aeda pulmituma kibeleb. Ehk siis, esimene katse analüüse võtta läks aiataha. Teine oli edukas ja veri sai võetud. Medõde, kellest saab minu ihuõde, on lihtsalt imeline. Meil jagus juttu pikemaks. Rääkisime vähist, südamehaigustest ja neid põdenud lastest. Leppisime kokku, et järgmistel kordadel võtame räntida ka mingitel hüsteeriliselt lõbusatel teemadel.

Edasi kobisin aju-uuringule, pärast mida tulin koju, et pisut puhata. Mõni aeg hiljem seadsin sammud juuksurisalongi poole. Ma olin väsinud. Mingil seletamatul põhjusel olid ka emotsioonid laes ja mitte eufoorilises mõttes. Pigem vastupidi. Ma tundsin, et olen pigem ärev.

Jõudsin salongi ja istusin esmalt juuksepesutooli. Kui hea see tunne oli, kui juuksur mu pead lihtsalt mudis. Tundsin, kuidas hiiliv peavalu vaikselt taandumismärke näitas ja mõtted muutusid helgemaks.

Möödus tund, vahepeal jälgisin peeglist, kuidas minu seljataga ühele naisele pikendusi pähe sätiti. Irooniline, kas pole, ühel toolil istub keegi, kes laseb oma pikad juuksed maha lõigata ja teisel keegi, kes laseb pikemaid juurde kleepida. Enda peegelpilti vaadates tabasin end korduvalt mõttelt, kui sarnane ma emale välimuselt olen. Aga, no eks see ole ka loogiline, ikkagi oma ema tütar.

Sain kotikesega oma patsidesse sätitud juuksed kaasa. Sammusime registratuurilaua juurde. Küsisin neilt seal seistes, kas saan ka kaardiga maksta. Mida nad vastasid…

“See lõikus on meie poolt kingitus. Me loodame, et sa saad varsti terveks ja tuled siis meie juurde tagasi.” Enne kui ma olin selle mulle esitatud mõtte lõpuni jõudnud seedida valgusid mu silmad pisaraid täis ja ma ei suutnud end enam tagasi hoida. Piuksatasin kähedaks muutuva häälega “Aitäh!” ja tormasin salongist välja.

Kui uks mu seljataga sulgus hakkasid pisarad jooksma. Need voolasid mööda mu põski alla nagu keegi oleks kraani lahti keeranud. Ma lihtsalt nutsin, nutsin, nutsin, nutsin…. Ma ei saanud aru, mis minuga toimus. Pisarad lihtsalt voolasid. Kõndisin mööda tänavat ja nutsin. Kui sain aru, et ma ei suuda end maha rahustada helistasin Helinile… ta ei saanud vastata.

Helistasin emale. Ema vastas. Ma lihtsalt nutsin. Nutsin. Nutsin. Kõõksusin midagi nutu vahele nuuskasin nina ja tundsin, kuidas ei tea enam, mida teha, et rahuneda. Istusin bussipeatusesse ja nutsin. Ajasin ema ka nutma.

Ema helistas Patrickule, et ta mulle vastu jalutaks ja koju viiks. Patrick tuli, aga mina jätkasin nutmist. Lõpuks suutsin rahuneda ja läksime koju.

Koju jõudes oli mul tunnike aega end koguda, et siis jälle sammud haigla poole seada. Ees ootas südameuuring ja konsultatsioon onko-kardioloogiga.

Kõigpealt pandi mulle selja peale mingid jullad, lamasin nendega mõne minuti ja siis saabus arst. Rääkisime temaga minust, jah, see on viimasel ajal väga populaarne jututeema, haigustest, lastest, elust, kuni ta küsisi ühel hetkel: “Kas sa oma lisa-südametukset ise ka tunned?”

“Misasja? Mu süda teeb mingeid lisatukseid? Mul polnud aimugi!”

“Jah, ega see ohtlik ei ole, aga kuna ravi, mida saama hakkad, võib ka su südant mõjutada, siis on oluline teada, kuidas sul selle lisatuksega lood on ja ravi ajal teha kindlaks, et see püsib sellisena nagu on,” seletas arst.

Küsisin veel naljaga pooleks, kas lisatukse annab mulle ka lisaenergiat. “Kahjuks mitte,” muigas arst.

Enne kojuminekut läksin juuksurite poest läbi ja ostsin endale järgmise värvi. Koju jõudes istustasin maha kolm värskelt Eestist saabunud rabarberitaime. Ma rõõmustasin nende taimede üle väga. Aga…

…ma olin vaimselt ja füüsiliselt väga väsinud. Ma olen viimasel ajal niiehknaa tihti väsinud. Endalegi ehmatavana väsin hulga kiiremini, kui tahaksin. Nüüd, esimest korda, lisandus sellele ka totaalne mõtteväsimus, seest on kõik lihtsalt tühi. See esimene arusaamine, et ma olengi päriselt haige, raputas mu läbi hullemalt, kui kõik tavapäevade tegemised.

ENG

After speaking with the doctor, I became fixated on the idea of cuting off my long hair and facing chemotherapy with a pixie haircut. Before that, I even managed to dye it red—because, well, why not, if it’s going to fall out anyway.

On Tuesday evening, we stopped by a nearby hair salon on a whim to ask if they had any free appointments. I got one for Wednesday—a day already packed with doctor visits. I jokingly explained to the hairdresser that I’ll be bald soon anyway, but the doctor advised going into treatment with slightly shorter hair. We agreed, and I thought to myself how lovely they were at that salon.

Wednesday was hard—physically and emotionally. I was already tired when I woke up. My first needle prick at the hospital was at 10 a.m. A nurse from the oncology department drew blood for about 25 different tests.

Since needles and I aren’t exactly best friends – yes, I’m terrified of them – it went just as I feared. My veins bolted like our lovesick cat rushing to court a neighbor’s feline. The first attempt at drawing blood failed. The second one worked, though. The nurse, who will become “my nurse,” is simply wonderful. We chatted for a long while and agreed that next time we’ll talk about ridiculously funny topics during the treatment.

Next, I headed to a brain scan and came home afterward to rest a bit. A while later, I made my way to the salon. I was exhausted. For some inexplicable reason, my emotions were at a high—not in a euphoric way, but more like anxious and uneasy.

At the salon, I first sat down for a hair wash. Oh, how good it felt when the hairdresser massaged my scalp. I felt my creeping headache slowly recede and my thoughts start to lift.

An hour passed. I watched in the mirror as someone behind me had hair extensions put in. It was ironic—there I was cutting off long hair while someone else was adding length. Looking at myself in the mirror, I kept thinking how much I resemble my mother. But of course, it makes sense—I am her daughter, after all.

They gave me a little bag with my cut-off braids. We walked up to the front desk. I asked if I could pay by card. What they said stunned me…

“This haircut is a gift from us. We hope you’ll get better soon and come back to us again.” Before I even had time to process their words, my eyes welled up with tears and I couldn’t hold it in. I whispered hoarsely, “Thank you!” and ran out of the salon.

As the door closed behind me, the tears started pouring – like someone had turned on a faucet. I just cried and cried and cried. I didn’t understand what was happening to me. The tears just kept flowing. I walked down the street, sobbing. When I realized I couldn’t calm myself down, I called Helin, she couldn’t answer.

I called my mother. She picked up. I just cried. Cried. Sobbed out something between gasps, blew my nose, and felt completely lost. I didn’t know how to calm down. I sat at a bus stop and cried. I made my mom cry too.

She called Patrick and asked him to walk me home. He came, but I kept crying. Eventually, I calmed down and we went home.

Once home, I had about an hour to pull myself together before heading back to the hospital. Next up was a heart exam and a consultation with an onco-cardiologist.

First, they placed some electrodes on my back and I lay down with them for a few minutes. Then the doctor arrived. We talked about me—yes, I’ve become a hot topic lately—about illnesses, kids, and life in general, until she suddenly asked, “Do you feel your extra heartbeat?”

“What? I have an extra heartbeat? I had no idea!”

“Yes,” she said. “It’s not dangerous, but since the treatment you’ll be getting can also affect your heart, it’s important to monitor it and make sure it doesn’t worsen during the treatment.”

I jokingly asked if the extra beat gives me extra energy. “Unfortunately not,” she smiled.

Before heading home, I stopped at a hair products store and bought my next hair dye. When I got home, I planted three rhubarb plants that had just arrived from Estonia. I was truly happy about them. But…

I was mentally and physically exhausted. Lately, I get tired more easily than I’d like. It even scares me a little. Now, for the first time, I also felt completely mentally drained—like everything inside me was empty. This first real realization that I truly am sick hit me harder than all the practical tasks and appointments combined.