Neljapäeval käisime onkoloogi vastuvõtul. Jah, käisime, sest Helin tuli toeks kaasa. David võttis sel ajal lastega möllamise enda kanda ja pani lõpuks Noraga kodus preili sünnipäevakingiks saadud suurt Gabby’s Dollhouse LEGO kokku.

Eestlaslikult jõudsime haiglasse määratud ajast varem kohale. Registratuuris ei öeldud meile sel korral, et arst hilineb, aga sellest hoolimata pääsesime kabinetti kokkulepitud ajast pea tund hiljem. See-selleks. Kohati võib öelda, et ma olen Portugalis vist isegi lõpuks harjunud pisiasjaga, et täpsus siin eriti hinnas pole.

Onkoloogi kabinetti jõudes läks kõik üsna ladusalt. Me kõik teadsime, milleks kogunenud olime, seega mingit eriti piinlikku sissejuhatust või pisarate valamist polnud vaja teha. Me kõik teadsime, et mul on kolmiknegatiivne invasiivne ja põletikuline rinnavähk metastaasidega lümfis.

Pärast mõningast küsimustevooru mulle hakkas onkoloog rääkima. Rääkima sellest kõige olulisemast – raviplaanist. Mis siis juhtuma hakkab? Täpselt Elsa sünnipäeval 21.05 on mu esimene keemiaravi. Keemiat saan ma järgmise kuue kuu jooksul mõnusa annuse. Esimesed 12 nädalat on sellised, kus saan keemiaravi igal nädalal. Lisaks veel iga kolme nädala tagant hakkan saama ka immunoteraapiat. Selle kõik joonistas onkoloog paberile, ehk et visuaalselt on mul ka nüüd võimalik koguaeg järge hoida, kus maal parasjagu olen.

Sealt edasi saan veel kuus doosi keemiat nii, et ühe doosi iga kahe nädala tagant ja jätkuvalt iga kolme nädala tagant veel ka doosi immunoteraapiat.

Ja siis, pärast kerget puhkust, lõigatakse üks rind ära. Või lõigatakse mõlemad. Seda nad alles otsustavad, sest enne on mul nüüd vaja kibekiiresti teha geeniuuringud, et selgitada välja, kas mul on selle konkreetse vähi suhtes geneetiline soodumus. “Aga parema rinna me peame kindlasti kogu täiega eemaldama, sest kasvaja on väga suur,” oli onkoloogi kommentaar.

Ma ise mõtlen, et võtku siis juba mõlemad rinnad ära, kui nad lubasid pärast kosumist mulle niikuinii uued ette opereerida. Naersin ise, et kui see peaks juhtuma, siis lasen endale teha edeva t-särgi kirjaga “Let’s make tits great again”. See “let’s make … great again” on meil saanud Mariia ja Mishaga omamoodi naljaks, et saaks pisutki huumoriga võtta seda, mis toimub teiselpool suurt lompi.

Lõpuks, kui arst küsis, kas mul endal on mingeid küsimusi, ladusin ette vist ühe jaburavõitu, aga samas väga ausa küsimuse. (Palun kogu järgnevat juttu võtta korraliku portsu huumoriga) “Kas ma tohin juua? Noh, veini või midagi.” Kuni ravi alguseni võin jah. Mõtlesime siis hiljem naljaga pooleks, et ehs ma olen nüüd siis kuni 21. maini täis nagu tinavile. Pärast, kui raviga on algust tehtud võin nädalas ühe kokteili või pokaali veini juua – arst lubas. Mitte, et ma mingi hull viinanina oleks, aga no hea ju teada. Muide, seda kui suur peaks olema pokaal, ei täpsustatud. Samuti jäi segaseks see, kas joomata pokaali veini võib edasi kanda järgmisesse nädalasse. Ehk et see on suur mõttekoht!

Suurema arutluse all oli veel ka juustest ilma jäämise punkt. Põhimõtteliselt soovitas arst mul endal juuksed enne maha ajada, kui väljalangemise hetk käes on. Miks? Sest pikkade juustega pidavat peanahk olema veel hellam ja juuksed veel suuremat valu tegema. Mul on siis nüüd mõttes, et enne päris kiilaks ajamis võiks mingeid vahvaid lühemaid frisuure proovida. Võite vabalt midagi soovitada.

Teate, mis ma tegin endale nn preemiaks eesootava ravi puhul. Lasin kolm kõrvaauku juurde teha. Ikkagi kolmiknegatiivne ju! Pidime heliniga toidupoodi minema, aga sinna me ei jõudnudki. Läksime ja tegime hoopis kõrvaaugud ja siis olime nii väsinud, et otsustasime poodlemist järgmisel päeval jätkata.

Ahjaa, eelmisel reedel käisin ühel uuringul peene nimega PET-CT. Seda tehti kogu kehale, et saada teada, kas metastaase on ka mujal, kui kaenlaaluses lümfis. Noh, mingi sodi, seoses selle lümfide metastaasiga on ka rangluu piirkonnas, aga muidu olen puhas nagu prillikivi. Kui see vasakus rinnas pesitsev healoomuline jama välja arvata. Aga, mis selle uuringu juures oli huvitav, kokku läks mul haiglas päris mitu tundi ja võib öelda, et lahkusin sealt superkangelasena, kes helendas. “Seda helendust pole palja silmaga näha, aga meie masin näeb,” muigas laborant, kes mulle kanüüli paigaldas ja readioaktiivset ainet sisse süstis.

Pärast koju tulles vaatasin, et mu piss oli selline ilus hele mündiroheline. Natuke nagu lahja piparmünditee. Vot nii!

ENG

On Thursday, we went to the oncologist’s appointment. Yes, we went—Helin came along to support me. Meanwhile, David took charge of the kids at home and ended up building a big Gabby’s Dollhouse LEGO set with Nora, which she got for her birthday.

As true Estonians, we arrived at the hospital ahead of the scheduled time. This time, no one at reception mentioned that the doctor was running late, but we still only got into the office nearly an hour after our appointment. Oh well. I guess I’m finally getting used to the fact that punctuality isn’t exactly a big deal in Portugal.

Once inside the oncologist’s office, everything went quite smoothly. We all knew why we were there, so there was no need for awkward introductions or dramatic tears. We all understood that I had triple-negative, invasive, and inflammatory breast cancer with lymph node metastases.

After a few questions for me, the oncologist started explaining the most important part—the treatment plan. So, what’s going to happen?

On May 21st, which also happens to be Elsa’s birthday, I’ll receive my first round of chemotherapy. Over the next six months, I’ll be getting a pretty solid dose of chemo. The first 12 weeks involve weekly chemotherapy. In addition, every three weeks, I’ll also receive immunotherapy.

The oncologist even drew it out on paper for me—so now I have a visual to help me keep track of where I am in the process.

After that, I’ll receive another six doses of chemotherapy, one every two weeks, along with ongoing immunotherapy every three weeks.

Then, after a brief break, comes surgery. One breast will definitely be removed—or maybe both. That decision depends on the results of some urgent genetic testing to determine if I have a predisposition to this type of cancer. “But the right breast definitely has to go entirely—the tumor is very large,” the oncologist said.

I’m thinking, well, they might as well take both if they’re going to reconstruct them anyway after recovery. I even joked that if that happens, I’ll get a cheeky t-shirt that says “Let’s make tits great again.” It’s kind of an inside joke with Mariia and Misha, poking fun at what’s going on across the big pond.

At the end of the appointment, the doctor asked if I had any questions. I dropped a kind of silly but very honest one (please take the following with a heavy dose of humor): “Can I drink? Like… wine or something?”

Until treatment starts—yes, I can. We joked afterwards that I’ll be tipsy like a tin whistle until May 21st. After treatment starts, I can have one cocktail or a glass of wine per week—doctor’s orders. Not that I’m a big drinker, but hey, it’s good to know. By the way, the doctor didn’t specify how big the glass can be. Nor whether an unused glass could roll over to the following week. So that’s something to ponder!

We also had a longer conversation about hair loss. Basically, the doctor recommended that I shave my head before it starts falling out. Why? Because apparently, with long hair, the scalp is more sensitive and losing hair can hurt more. So now I’m thinking that before I go fully bald, I might try out some fun short hairstyles. Feel free to send me suggestions.

And what did I do for myself as a little “pre-treatment treat”? I got three new ear piercings—because, you know, triple-negative. Helin and I were supposed to go grocery shopping, but we never made it there. I got piercings instead and were so exhausted afterwards that we postponed shopping to the next day.

Oh, and last Friday I had a fancy-sounding scan called a PET-CT. It was a full-body scan to check if there are metastases anywhere beyond the armpit lymph nodes. Well, there’s some activity around the collarbone, likely related to the lymph nodes—but otherwise, I’m clean as a whistle. Except for that benign mess hanging out in my left breast.

What was wild about the scan is that it took several hours and, technically, I left the hospital glowing like a superhero. “You can’t see the glow with the naked eye, but our machines can,” smiled the lab tech who inserted the IV and injected the radioactive tracer.

Later at home, I noticed my urine had turned a beautiful pale mint green. Sort of like weak peppermint tea. So yeah—that’s where I’m at.