Ma olen viimasel ajal järjest selgemini oma terapeudi ja psühholoogi abiga saanud aru, et mul on üks ülisuur probleem – ma ei meeldi endale ja mul on null usku endasse. See minapilt, millest ka varem olen rääkinud, on mul ikka veel väga paigast ära, aga ma teen selle kallal tööd. Teen enda ja oma suhete kallal tööd. Üritan endale jälle meeldima hakata. Üritan teha tööd selle kallal, et meie paarisuhe toimiks hästi. Et ma usaldaksin jälle inimesi enda ümber.

Viimase aasta haigusetrall lõhkus ära kogu mu seni eksisteerinud mina- ja maailmapildi. Mind hirmutab see inimene, kes peeglist vastu vaatab. Ma ei oskaenam komplimente vastu võtta. Täna hommikul laste koolis kevadkontserdil käies sain mitmelt inimeselt komplimente, et kui hea ma välja näen, kui kiftid mu juuksed on jne… ja no lihtsalt…. KOHMETU. Ise mõtlen samal ajal, miks nad seda ütlevad, kas viisakusest.

Ma käin ja teen vaprat nägu, et mul on jube hea olla, aga tegelikult enamuse ajast olen lihtsalt kuskilt otsast haige. Keha alles taastub sellest kõigest. Kamoon, ma saan ju alles ravi. See kõik ajab mind nutma ja tekitab haletsust enda suhtes. Tekitab hirmu ja ebakindlust, et ma ei jaksa.

Igatahes on üks minu kodutöö järgmine: ma küsin sinult, armas lugeja, miks sa minu blogi loed ja miks sa huvitud minu tegemistest? Täiesti siiralt: miks?

Kui ma pidin ise vastama sellele küsimusele, et miks mul on sõbrad, miks mulle kaasa elatakse, siis pakkusin, et ma ausalt ei tea… ehk haletsusest, sest minus ei ole ju midagi huvitavat. Ma olen üks naiivne, natuke kuri ja loll inimene. Miks peaks keegi tahtma olla minu inimene või minust huvitatud.

Rääkisime mulle osaks saanud tunnustustest, mille kohta arvasin, et ma isegi ei tea, miks mind on tunnustatud – juu kellelgi oli minust kahju. “Oota, et siin alles jagati Oscareid ka sellepärast, et neil oli lihtsalt mingitest inimestest kahju,” naeris mu terapeut.

Ma olen tegelikult aru saanud, et vähk ei löönud segi mitte ainult minu füüsilist poolt vaid rappis tükkideks ka mu vaimse mina. Ja nüüd on aeg neid tükke vaikselt jälle kokku korjata ja kuidagi end uuesti üles ehitada.

Ehk, teate, mida ma mõtlen, millega on vähki kõige kohasem võrrelda – see on nagu sa oleksid sattunud traagilisse õnnetusse ja pead nüüd kõike uuesti õppima. Sa pead õppima uuesti elama – algusest alates.

ENG

Lately, with the help of my therapist and psychologist, I’ve started to understand more clearly that I have one very big problem – I don’t like myself, and I have zero belief in myself.

That self-image I’ve talked about before is still very much out of place, but I am working on it. I’m working on myself and on my relationships. I’m trying to learn to like myself again. I’m trying to work on making my relationship function well. To trust the people around me again.

This past year of illness has completely shattered my previous sense of self and my view of the world. The person I see in the mirror scares me. I don’t know how to accept compliments anymore.

This morning, at my children’s school spring concert, several people complimented me, saying how good I look, how nice my hair is, and so on… and I just… froze. At the same time, I was thinking: why are they saying this? Are they just being polite?

I go around putting on a brave face, pretending that I feel great, but in reality, most of the time I’m just unwell in one way or another. My body is still recovering from everything. I mean, come on — I’m still in treatment.

All of this makes me cry and brings up feelings of self-pity. It creates fear and insecurity that I won’t be able to handle it.

Anyway, one of my “homework assignments” is this: I’m asking you, dear reader, why do you read my blog, and why are you interested in my life? Honestly, why?

When I had to answer this question myself, why I have friends, why people support me, my answer was: I honestly don’t know… maybe out of pity, because there’s nothing interesting about me. I’m naive, a bit mean at times, and stupid. Why would anyone want to be “my person” or be interested in me?

We also talked about the recognition I’ve received, and I said I don’t even understand why I’ve been recognized, probably someone just felt sorry for me.
“Right, because they just handed out Oscars out of pity too,” my therapist laughed.

I’ve come to realize that cancer didn’t just disrupt me physically, it shattered my mental self into pieces as well. And now it’s time to slowly start picking up those pieces and somehow rebuild myself.

You know what I think cancer is most like?
It’s like being in a traumatic accident and having to learn everything all over again.

You have to learn how to live again – from the very beginning.