Kuigi reede oli mu jaoks natuke raske päev – meeletu kurnatus, natuke valus kurk, haiglas tunnike jälgimisel olekut, valgeliblesid tööle turgutav süst jne, siis otsustasime laupäeval ikkagi sõbrad külla kutsuda ja natuke grillida.

Hommik algas üsna hästi. Energiat justkui jagus. Jaksasin isegi kaks masinatäit pesu pesta. Täna panin kolmanda ja eks me peame siin neljanda ja viiendaga ka tegelema, sest musta pesu on nii palju, et kui need oleks jutumärkides must pesu, siis võiks terve pnädalavahetuse kõmulehe nendega täita ja jääks ülegi. Puhkasin muidugi iga tegevuse ette ja taha.

Otsustasin ka täidetud mune teha. Sest, miks mitte. Sellega läks nii, et kogu tegevus koondus kolme jakku. Kõigepealt jaksasin munad ära keeta, siis pidin puhkama. Seejärel suutsin end niipalju kokku võtta, et koorisin ja poolitasin munad. Siis tuli jälle hingetõmbepaus teha. Lõpuks sain munakollasesegu valmis mikserdatud, munad täidetud ja kogu kupatus läks külmkappi pärastlõunat ja külalisi ootama.

Võib öelda, et minu panus oli antud. Sõbrad tõid apelsinikooki, arbuusi, Eesti grillvorste, peedisalatit, kaneeliga popcorni, mis lõhnas nii hästi ja igast muud head paremat veel. Oli liha, oli kala, kõike oli. Ma oletan, et see kõik maitses väga hästi. Mul endal puudub vähimgi ettekujutus, sest minu maitsemeel on nullilähedane. Ainus, mida ma tunnen, on valu. Maitseid, kui selliseid, ei tunne ma juba mõnda aega.

Täpselt samamoodi nagu ma ei tunne näiteks oma jalataldu ja varbaid. Need on lihtsalt mingid tuimad tükid, mille peal ma kõnnin ja mida vahepeal enda lõbuks liigutan lootuses, et ehk tuleb tunnetus kohe tagasi.

Arst lubas, et see tuleb tagasi millalgi siis, kui keemiaravi on läbi ja kõrvalmõjud hakkavad kaduma.

Istusime siis sõpradega aias, lobisesime, grillisime, tegime nalja, kuni saabud minu esimene tohutu väsimusehetk. See tuleb peale väga äkki ja väga salaja. Sa ei jõua end selleks ette valmistada, kui see on kohal ja ongi kõik. Tuleb minna lamama. Vaikusesse, pimedusse, horisontaali end visata.

Ma ei mäleta kui kaua ma lamasin, aga võtsin end kokku ja läksin õue tagasi. Ma lihtsalt ei tahtnud jääda ilma sõpradega koosolemisest. Tahtsin ka nautida hetki koos nendega. Teha nalja, süüa head-paremat, lobiseda. Tahtsin olla seltskonna hing, nagu vanasti. Aga välja ei tulnud sellest midagi.

Pigem kössitasin diivanil pleedi all nagu jõuetu väike killuke Voldemorti, kui Harry Potter temast võitu oli saanud. Ma arvan, et tundsin end umbes sama halvasti ja võidetuna.

See püüe seltskondlik olla kukkus välja eriti haledalt. Ühel hetkel hakkas sekundiga nii kehv, tekkis tugev iiveldus ja ainus, millele ma mõelda suutsin oli voodi. Pikali ja vaikusesse. Samas, hing tahab nii sõpradega koos aega veeta. Aga keha ei jaksa. Hing karjub, keha keeldub. Nii ma siis olen selle kahe maailma vahel ja unistan hetkest, kui olen terve.

Minu energiavarude endale pätsamise osas teeb see haigus mulle pika puuga ära. Võtab energia endale ja jätab mulle mingid haledad riismed, mida ma pean siis oskama jagada. Pärast kõiki neid nädalaid ja kuid, ei oska ma ikka veel oma energiat jagada nii, et seda jaguks terveks päevaks. Ilmselt ei olegi seda võimalik niimoodi jagada ja ma peangi päeval ka puhkama. Mõnikord, tegelikult igapäevaselt, puhkama mitu korda, sest ühe korraga ei vea lihtsalt välja.

Ma ei tea, kas see on virisemine, on see vingumine, on see normaalne kurtmine, aga see haigus on üks igavene nõme värk. Mis on selle juures kõige jaburam, ega ma ei suuda seni sajaprotsendiliselt endale tunnistada, et ma olen haige, et mul on vähk, et ma saan keemiaravi. Et ma olengi päriselt haige.

Pigem tundub mulle vahepeal, et ma olen leiutanud osava viisi, kuidas lihtsalt puhata ja laiselda. See on siis ilmselt see eituse teema. Ma eitan haigust ja mõtlen, et olen lihtsalt üks laisk lohe, kes tahab palju pikutada ja vaikselt olla.

Nüüd, pühapäeva hommikul, või enne lõunal pigem, proovisin olla kasulik ja natuke koristada: tegin diivani korda, tõmbasin elutoas ja köögis põrandad puhtaks, panin asju kokku. Ja võhm täiesti väljas. null energiat alles. 30 minutit mingit aktiivsemat tegemist ja ongi kõik. Jõuvarud saavad otsa ja taastumiseks pean jälle pikalt lamama või isegi magama.

Sinna see pühapäev mul nüüd läks.

Üks asi on tegelikult veel, mis mind väga vaevab – kõhuvalud vasakul pool. Täpsemalt vasakul pool külje juures. See tekkis pärast veritsevaid potilkäike. Nüüd, iga kord, kui ma midagi söön, või joon, hakkab kõht valutama. Ja nii tahan ma veel vähem midagi süüa või juua. Aga, peab.

Eile ja täna tekkis ka vastakul pool rinna all/taga meeletu valu. Selline vastik ja läbilõikav valu, mis õnneks paari minutiga kadus. Ja öösel magasin väga halvasti. Ärkasin korduvalt palaviku tundega. Hommikul palavikku ei olnud. Aga nõrk olen ma täna küll. Nõrgem, väsinum, valutan ja ootan, et hakkaks parem.

ENG

Although Friday was a bit of a tough day for me: extreme exhaustion, a slightly sore throat, an hour under hospital observation, an injection to stimulate my white blood cells to start working again, etc. we still decided on Saturday to invite friends over and have a little barbecue.

The morning started off quite well. I actually seemed to have some energy. I even managed to do two loads of laundry. Today I did a third, and we’ll have to tackle the fourth and fifth too, because there’s so much dirty laundry that if it were “dirty laundry” in quotation marks, the tabloids could fill their weekend issues with it and still have some left over. Of course, I rested before and after every task.

I also decided to make deviled eggs. Because why not. That turned into a three-act performance. First, I managed to boil the eggs, then I had to rest. Then I summoned enough strength to peel and halve them. Another break. Finally, I mixed up the yolk filling, stuffed the eggs, and put everything in the fridge to wait for the afternoon and our guests.

You could say my contribution was made. Our friends brought orange cake, watermelon, Estonian grill sausages, beet salad, cinnamon popcorn that smelled amazing, and a bunch of other goodies. There was meat, there was fish, there was everything. I assume it all tasted great. I myself have no idea, because my sense of taste is practically zero. The only thing I can feel is pain. Flavors, as such, I haven’t tasted in quite a while.

Just like I don’t feel my feet or toes anymore. They’re just these numb pieces I walk on and sometimes wiggle for fun, hoping maybe the feeling will suddenly come back. The doctor promised it will return someday after chemotherapy is over and the side effects fade.

So we sat in the garden with friends, chatting, grilling, joking, until my first huge wave of exhaustion hit. It comes suddenly and silently. You don’t have time to prepare before it’s just there, and that’s it. You have to go lie down. Into quiet, into darkness, into horizontal.

I don’t remember how long I was lying down, but eventually I pulled myself together and went back outside. I just didn’t want to miss being with friends. I wanted to enjoy those moments too. To laugh, eat, talk. I wanted to be the life of the party, like before. But nothing came of it.

Instead, I curled up on the couch under a blanket, like a powerless little fragment of Voldemort after Harry Potter had defeated him. That’s about how beaten and defeated I felt.

That attempt to be social ended pretty miserably. At one point I suddenly felt so awful, the nausea hit hard, and the only thing I could think of was my bed. To lie down, in silence. Meanwhile, my soul still wanted to be out there with my friends. But my body refused. My soul cries out, my body says no. So here I am, caught between those two worlds, dreaming of the day when I’ll be healthy again.

When it comes to stealing energy for itself, this illness beats me hands down. It takes it all and leaves me with scraps, which I then have to somehow ration. After all these weeks and months, I still haven’t figured out how to ration it so that it lasts the whole day. Maybe it’s not even possible, and I just have to accept that I need to rest during the day. Sometimes, actually, every day, I need to rest multiple times, because one rest just isn’t enough.

I don’t know if this counts as whining, complaining, or just normal venting, but this illness is a damn annoying thing. The most ridiculous part is, I still can’t fully admit to myself that I’m sick, that I have cancer, that I’m undergoing chemotherapy. That I really am ill.

Sometimes it even feels like I’ve just invented a clever excuse to rest and be lazy. That’s probably denial. I deny the illness and tell myself I’m just a lazy slob who likes to lie around.

Now, Sunday morning, or closer to noon, I tried to be useful and tidy up a bit: straightened the couch, cleaned the floors in the living room and kitchen, put things away. And that was it. I was completely wiped. Zero energy left. Thirty minutes of activity and I was done. To recover, I had to lie down again, or even sleep.

So that’s where my Sunday went.

There’s actually one more thing that’s been really bothering me – stomach pains on the left side. More precisely, on the left side near my flank. This started after those bleeding bathroom visits. Now, every time I eat or drink something, my stomach starts hurting. And so I feel like eating or drinking even less. But I have to.

Yesterday and today I also had this intense pain on the left side, under/behind my rib. A nasty, stabbing pain that luckily passed after a few minutes. And last night I slept very poorly. I kept waking up with a feverish feeling. In the morning there was no fever. But I do feel weak today. Weaker, more exhausted, in pain, and just waiting for things to get better.