…väga huvitavate kõrvalnähtudega. Saan aru, et veel on vara rõõmustada, aga kohe pärast keemiaravi tundsin, et olen nagu Wonder Woman, teate küll seda Marveli koomiksitegelast. Suudan kõike: lõpetada sõjad, vallutada maailma, minna perega pildistama. No super tunne oli. Energiat oli ülearugi. Lissabonis ummikus tiksudes tekkis vahepeal tunne, et Maailm, siit ma tulen ja panen oma seesmise vilkuri ja sireeni tööle,et me kiiremini sellest mõttetu väikese kahe auto omavahelise miniatuurse kõksu ja vaidluse põhjustatud tunniajasest ummikust pääseksime.

Selle asemel istusin vaikselt autos edasi ja kuulasin Davidi valitud muusikat. Mis oli igati hea segu Aafrika ja Brasiilia rütmidest. Käisime pildistamas ka ära. Mu lemmikkogas. Varsti näete tulemust. Mina olen oma pere kõrval seal ilmselt nagu uncle Fester Addams Familyst. Teate küll seda kiilakat pisut pontsakat kahtlast tegelast.

Lõpuks kell 21 õhtul koju jõudes astusin autost välja – hea oli, et sein tuli ette, muidu oleks ma näoli maha prantsatanud ja ilmselt seal mõne aja rõõmsalt lebanud. Ei teagi, kust see hoog tuli. Aga, asi päädis lõpuks sellega, et ma ronisin kuidagi trepist üles, silme ees oli kõik väga udune ja virvendas. Jõudsin kuidagi oma tuppa, suutsin isegi riided vahetada ja kappi panna.

Voodis lamades oli semi-ok olla. Aga kui püsti tõusin, sii hakkas ikka mõnus karussell pihta. Samm oli vedel nagu mannapuder, pilk oli väga udune. Selline tunne oli nagu oleks mingeid narkootikume manustanud ja nüüd siis pilves olekut pidanud taluma.

Nii ma siis pilvitusin mööda elamist. Köögis puuvilju lõigates, mis ei maitsenud üldse, või noh, ma lihtsalt ei tunne mingit maitset, lõikasin ka endale kätte. Või noh, tundub, et olen noaotsa kätte surunud, aga õnneks ainult natuke. Ei teagi, kas ma üritasin pool-Jeesust mängida ja kätt kuskile naelutada.

Igatahes tuigerdasin lõpuks voodisse ja asusin oma Mehhiko zombie-sarja vaatama. Ma ei mäleta sellest midagi. Ei mäleta ka sellest mitte midagi, et ma olin kuskilt neli trüflikommi võtnud ja need ära söönud. Kust ma tean, et kommi sõin? Ärkasin kommikul kommipaberid truult padja kõrval ootamas.

Mis mind siis pilve tegi:

CICLOFOSFAMIDA 3000 mg ehk stsüklofosfamiid. See on keemiaravim, mida kasutatakse paljude vähitüüpide, sealhulgas rinnavähi ravis.

• Lahustina on kasutati naatriumkloriidi 0,9% (100 ml).
• Kogus: 330 ml, manustamisaeg umbes 30 minutit.

Hoiatusmärgised:

• “CITOTÓXICOS” – viitab tsütotoksilisele (vähirakke hävitavale) toimele.
• “FRIGORÍFICO” – tähendab, et ravimit hoitakse külmikus.
• “Proteger da luz” – kaitsta valguse eest (seepärast on pakend fooliumiga kaetud).

Kokkuvõttes sain  ühe ravimina tsüklofosfamiidi infusiooni (doosis 3 g).

Teine keemiaravim ehk see punane kurat:

DOXORRUBICINA 130 mg. See on doksorubitsiin, keemiaravim, mis kuulub antratsükliinide hulka. Seda kasutatakse sageli koos tsüklofosfamiidiga rinnavähi ja teiste kasvajate ravis.

• Lahustina jälle naatriumkloriid 0,9%.
• Kogus: 185 ml.
• Märge: vesicante – tähendab, et kui ravim satub veenist välja, võib see põhjustada kudede kahjustust (seepärast kaitstakse manustamist hoolikalt, mõnikord kasutatakse ka jahutust või DMSO’d lokaalselt).
• Ka siin: proteger da luz – kaitsta valguse eest (seepärast foolium ümber).
• Hoiatused: citotóxicos (tsütotoksiline aine).

📌 Kokkuvõttes said sa täna kaks keemiaravimit:

1. Tsüklofosfamiid (Cyclophosphamide, 3000 mg)
2. Doksorubitsiin (Doxorubicin, 130 mg)

Need kaks ravimit koos on tuntud skeemina (sageli märgitud lühendiga AC – Adriamütsiin [= doksorubitsiin] + Cyclophosphamide). Seda kasutatakse rinnavähi ravis väga laialdaselt.

Miks neid kombineeritakse (skeem AC)?

• Nad rünnakavad vähirakke erinevate mehhanismidega (üks DNA kahjustuse ja ensüümi blokeerimise kaudu, teine alküülimise kaudu).
• Kombinatsioon annab sünergilise efekti ehk vähirakke hävib rohkem, kui kumbagi ravimit eraldi kasutades.
• Kasutatakse sageli rinnavähi esmases ravis, eriti agressiivsete või kiirelt kasvavate kasvajate puhul (nt kolmiknegatiivne rinnavähk koos invasiivse põletikulise rinnavähiga TNBC+IBC).
• Tavaliselt manustatakse seda skeemi kindla arvu kordustena (nt 4 tsüklit), millele võib järgneda teine ravimite kombinatsioon (nt taksaanid). Minu puhul on oodata kuni 6 tsüklit.

Kõrvalnähud

Muidugi kaasnevad keemiaraviga ka kõrvaltoimed. AC skeemi puhul on iiveldus ja oksendamine üsna tavalised, kuid nende vastu antakse alati ennetavalt ravimeid. Paljudel juhtudel kaovad juuksed, sealhulgas kulmud ja ripsmed – mul on see kohati juba juhtunud eelmise skeemi ajal.

Mõlemad ravimid võivad pidurdada luuüdi tegevust, mis tähendab, et valgeliblede hulk veres langeb ja organism muutub vastuvõtlikumaks infektsioonidele. Seepärast on väga tähtis oma tervist jälgida: pesta käsi, vältida rahvarohkeid kohti ja mõõta iga päev kehatemperatuuri. Palavik üle 38 kraadi on alati põhjus arstiga ühendust võtta.

Doksorubitsiinil on üks omapärane kõrvalmõju: pärast ravi võib uriin paari päeva jooksul muutuda punakaks. See ka juhtus.

Harvem, kuid tähelepanu vajav teema on südame töö jälgimine, sest doksorubitsiin võib pikaajalisel kasutamisel südant mõjutada. Tsüklofosfamiid seevastu võib ärritada põit, seepärast on soovitatav ravi päeval ja sellele järgnevatel päevadel rohkelt vett juua.

Lisaks füüsilistele muutustele võib AC skeemiga kaasneda sügav väsimus, mis kipub tsüklite edenedes kuhjuma. See pole laiskus ega „lihtsalt väsimus“, see on keemiaravi mõju kehale. Siin aitab ainult oma keha kuulamine, rohkem puhkamist lubamine ja vajadusel ka pere abi vastuvõtmine.

Kõike seda lugedes võib tunduda, et kõrvaltoimed on hirmutavad, aga oluline on meeles pidada: iga patsiendi kogemus on erinev. Mõni tunneb end üllatavalt hästi, teisel on raskemad päevad. Õnneks on olemas palju toetavaid ravimeid ja nippe, millega kõrvaltoimeid leevendada. Ja kõige tähtsam: selle ravi eesmärk on anda vähile nii tugev löök kui võimalik, et haigus taanduks ja elu saaks jätkuda.

Täna, kolmapäeval on mul söögiisu, vähemalt päeva esimeses pooles, täiesti kadunud. Kõht oli natuke kinni, pilves olek pole veel päris kadunud, selline rõõmus on olla, samm on vedel ja kõik ajab naerma. Ainus asi, mis alla läheb on vesi.

Aga, see haigas saadud süst tõi pilvepealt oleku ära ja tegi kaineks. Ai, kui valus ja pikalt kestev see oli. Õnneks hakkan seda saama iga kahe nädala tagant, aga ikka. Ai!

Koju tulles sõin ikkagi midagi. Nüüd kõht valutab, tuju hakkab pahaks minema, iiveldab, väsimus kipub peale. Tuleb võtta rohud sisse ja õhtut oodata.

ENG

…with some very interesting side effects. I realize it’s still too early to celebrate, but right after the chemotherapy I felt like Wonder Woman. You know, that Marvel comic book character. I felt like I could do everything: end wars, conquer the world, go take family photos. It was a super feeling. I had more than enough energy.

Sitting in traffic in Lisbon, I even felt like shouting: “World, here I come!” and imagined turning on my inner siren and flashing lights to get us out of that hour-long traffic jam caused by two cars bumping into each other and their miniature argument.

Instead, I just sat quietly in the car and listened to the music David had chosen. It was a great mix of African and Brazilian rhythms. We also went to the photoshoot in my favorite place. You’ll see the results soon. Next to my family, I’ll probably look like Uncle Fester from the Addams Family – you know, that bald, slightly chubby, shady character.

Finally, when we got home at 9 p.m. and I stepped out of the car, it was a good thing there was a wall in front of me, otherwise I would have collapsed face-first onto the ground and happily stayed there for a while. I don’t even know where that burst of energy came from. But it ended with me somehow crawling up the stairs, everything around me blurry and shimmering. I made it to my room and even managed to change clothes and put them in the closet.

Lying in bed, I felt semi-okay. But when I stood up, the merry-go-round began. My steps were as wobbly as semolina porridge, my vision very blurry. It felt like I had taken some drugs and now had to endure being high.

So I drifted around the apartment in my haze. In the kitchen, while cutting fruit that didn’t taste like anything – I just can’t taste anything right now – I managed to cut my hand. Or at least it seems like I pressed the knife tip into my hand, but luckily just a little. I don’t even know if I was trying to half-play Jesus and nail my hand to something.

Anyway, I eventually staggered back to bed and put on my Mexican zombie series. I don’t remember anything of it. I also don’t remember grabbing four truffle chocolates and eating them. How do I know I did? I woke up in the morning with candy wrappers loyally waiting by my pillow.

So what got me high?

CICLOFOSFAMIDA 3000 mg — Cyclophosphamide. This is a chemotherapy drug used for many cancers, including breast cancer.

• Solvent: sodium chloride 0.9% (100 ml).
• Total volume: 330 ml, infusion time about 30 minutes.
• Warning labels:
• CITOTÓXICOS — cytotoxic (destroys cancer cells).
• FRIGORÍFICO — store in refrigerator.
• Proteger da luz — protect from light (hence the foil packaging).

In summary: I received one infusion of cyclophosphamide, total dose 3 g.

The second chemotherapy drug — the red devil:

DOXORRUBICINA 130 mg — Doxorubicin, an anthracycline chemotherapy drug often combined with cyclophosphamide in the treatment of breast cancer and other tumors.

• Solvent: sodium chloride 0.9%.
• Total volume: 185 ml.
• Notes: vesicante — if the drug leaks outside the vein, it can cause tissue damage (hence the careful administration, sometimes with cooling or local DMSO).
• Also marked proteger da luz (protect from light).
• Warnings: citotóxicos (cytotoxic substance).

📌 In total, today I received two chemotherapy drugs:

• Cyclophosphamide, 3000 mg
• Doxorubicin, 130 mg

These two together form a regimen often abbreviated as AC (Adriamycin = doxorubicin + Cyclophosphamide). It is widely used in breast cancer treatment.

Why combine them (the AC regimen)?

• They attack cancer cells through different mechanisms (one damages DNA and blocks enzymes, the other alkylates DNA).
• The combination has a synergistic effect — more cancer cells are destroyed than with either drug alone.
• It is often used as initial treatment for breast cancer, especially aggressive or fast-growing types (e.g., triple-negative breast cancer with inflammatory features, TNBC+IBC).
• Usually given for a set number of cycles (e.g., 4 cycles), often followed by another combination (such as taxanes). In my case, up to 6 cycles are expected.

Side effects

Of course, chemotherapy comes with side effects. For the AC regimen, nausea and vomiting are quite common, but medications are always given beforehand to prevent them. Hair loss is also common, including eyebrows and eyelashes — I already began losing them during the previous regimen.

Both drugs can suppress bone marrow function, meaning white blood cell counts drop and the body becomes more vulnerable to infections. That’s why it’s crucial to monitor your health: wash hands, avoid crowds, and measure your temperature daily. A fever over 38°C is always a reason to call the doctor.

Doxorubicin has a peculiar side effect: after treatment, urine can turn reddish for a few days. That happened to me.

Another important issue is heart monitoring, as doxorubicin can affect the heart with prolonged use. Cyclophosphamide, on the other hand, can irritate the bladder, so it’s recommended to drink plenty of water on the treatment day and following days.

Besides the physical effects, the AC regimen often brings deep fatigue, which tends to accumulate as cycles progress. This isn’t laziness or “just being tired” — it’s the body’s response to chemotherapy. The only way to manage it is to listen to your body, allow yourself more rest, and accept help from family when needed.

Reading all this might make the side effects sound scary, but it’s important to remember: every patient’s experience is different. Some feel surprisingly well, others have harder days. Thankfully, there are many supportive treatments and tricks to ease side effects. And most importantly: the goal of this treatment is to deliver as strong a blow to the cancer as possible, so that it regresses and life can continue.

Today, Wednesday, my appetite has completely disappeared, at least in the first half of the day. My stomach felt a bit blocked, the hazy feeling hasn’t completely gone, I feel oddly cheerful, my steps are wobbly, and everything makes me laugh. The only thing I can manage is water.

But the injection I got at the hospital snapped me out of the high and sobered me up. Oh, it hurt — and the effect lasted a long time. Luckily, I’ll only get it every two weeks, but still. Ouch!

When I got home, I did manage to eat something. Now my stomach hurts.