“Kirjuta siis asjad üles!” ütles onkoloog doktor Mafalda mulle pärast seda, kui olin talle ausalt tunnistanud, et ma ei mäleta, kas mul oli eelmistel päevadel hea olla, või oli talumatult halb. Oletan, et väga talumatult halb ei saanud olla, sest ma olen saanud magada. Seda küll mõnusa unerohukokteili abiga, aga vaesel ajal asi seegi.

Ja, eelmisel nädalal mingi päev oli nii halb, et pidin jälle EMOs käima ja seal tunde passima, enne kui sain koju tagasi.

Olgu vahemärkusena öeldud, et tänaselt haiglarallilt (vereproovid ja onkoloogi vastuvõtt) koju jõudes tegin veel natuke tööd, suutsin kapsahautise potti podisema panna ja arbuusi lahti lõigata. Väkk, küll see arbuus on magus ja mahlane. Süda läks pahaks. Tahaks ainult Rukkipala (jah, seda Eesti koorikleiba) ja sinna peale mingit ebamäärast soolast asja. Naersin ja ütlesin arstile, et mulle maitseb viimasel ajal selline vanglastiilis toit: leib ja vesi. Kuigi, ega ma tegelikult ei tea, mida vanglas süüa saab. Vast on sealne menüü ikka mitmekesisem, kui leivaviil aj klaasike vett. Kuigi, ausalt öeldes, mul on üsna ükskõik.

Mul on üldse kõigest üsna ükskõik, juhul muidugi, kui midagi mind ei ärrita. Ja viimasel ajal on neid ärritavaid asju liigagi palju: mälu jupsib, palav on, keegi istub valesti, kass on ees, kass tahab jälle süüa, mõni lastest tahab süüa või juua, ma ise tahan süüa või juua, uni on, und pole, paha on, liiga pime on, liiga valge on, mingi hääl on liiga vali, keegi räägib, keegi ei räägi, kuskilt valutab, teisest kohast valutab, tuul puhub peale, tuult pole üldse, jälle peab rohtu võtma.

Ühesõnaga, ma olen nagu paha siga, kellel on sada viga. Ema naeris selle mälu jupsimise peale, et ma peaksin vanaemaga kampa lööma, siis oleme kahekesi koos oma mäluprobleemidega ja võime rahulikult heietada. Kumbki niikuinii ei mäleta midagi.

No ja mida te tahate, või mida ma ise tahan, kui ma ei mäleta isegi seda, et paneks mingid asjad kirja. Küll on aga üks asi, mida ma liigagi eredalt mäletan ja mida ma kardan nagu vampiir päikesevalgust.

Oota, kas vampiirid ikka kardavad päikesevalgust? Me vaatame Davdidiga Netflixist õhtuti praegu ühte toredat seebikat. See on nagu nõidade, vampiiride ja deemonitega “Vaprad ja ilusad”, mille nimi on “Discovery of Witches”. Aga, kui ma nüüd mõtlen, siis seal küll vampiirid päikesevalgust ei karda. Nad ei maga ka kirstudes. Toimetavad ringi umbes nagu mina ja sina.

Ah, et mida ma siis kardan kõige rohkem? Kõhukinnisust ja – lahtisust. Üks neist on alati platsis. Nad – kõhukinnisus ja kõhulahtisus – “töötavad” vahetustega. Kõhukinnisus on platsis keemiaravipäeval ja paar päeva pärast seda. Siis võtab nädala üle kõhulahtisus. Kui te arvate, et need on mingid leebed vennikesed, kes mind ainult natuke vaevavad. Siis, eelmisel nädalal ühel päeval istusin ma tundide kaupa potil, nutsin ja tellisin lõpuks Uberiga endale apteegist kahe erinevat Microlaxi ja Dufalaci.

Ma tean, et kakajutud pole vist mingites ringkondades moodne värk, aga teate mis, mind absoluutselt ei huvita. Te kõik niikuinii teete seda ka. Iga päev! Üks, mida see vähk on mulle õpetanud: mind ei huvita väga, mida teised arvavad, et mis on sünnis või mis on kombekas ja teiste arvates minule sobiv.

Kamoon, ma olen kiilakas, paistes ja vaevlen pidevalt mingi jama käes, seega.. on nagu on. Kui ma sulle sellisena ei meeldi, siis meil ei ole midagi suurt rääkida. Ja kui ma meeldin sulle ka sellisena, siis ma armastan sind lõpuni! Kõige rohkem ärritab, või tegelikult mõnikord ka ehmatab, mind ennast mu peegelpilt. Vastu vaatab võõras inimene, keegi keda ma ei tahaks tunda. Aga, nagu ma juba ütlesin, on nagu on ja praegu on nii.

Tagasi kakajuttude juurde… Jei! Õde Margarida onkoloogiast küsis mult tol samal päeval: “Kuule, ütle nüüd ausalt, mitu Microlaxi sa karbist kasutasid?”

Ma vastasin ehk pisut liigagi enutusiastlikult: “Kaks, kummastki karbist ühe ja siis jõun veel sõõmu Dufalaci ka peale!”

Margarida ohkas: “Kas toimis?”

Mina vastasin veel õnnelikumalt:” Jaa! Muidu ma poleks üldse arstivisiidile jõudnud ja oleksin kodus lihtsalt nutnud.” Te ei kujuta ette ka, kui halb mul oli olla.

Üleeile ilmus platsi kõhukinnisuse parim sõber kõhulahtisus. Võite ise arvata, kui meeldiv see on. Lisaks on nendel kahel pidevalt kaaslaseks üleelusuusune hemorroid! Jah, me räägime nüüd hemorroidist. Püha Peetrus, kui kohutav asi see on. miks keegi ei räägi päriselt, kui õudne on üks hemmoroid ja kui palju valu ning ebamugavust see tekitab? Nendel kõige hullematel kõhukinnisuse päevadel ei saa ma normaalselt istuda ka. Istun küljega nahu mingi opakas veetlev leedi, kes ootab, et tüütu Rhett Butler ta tagumikust lõpuks ometi kaoks. Õnneks on mul “sõbra” leevendamiseks üks geel ja mingid tabletid.

Homme on jälle kokteilipäev. Mingil täiesti lollakal põhjusel olen ma isegi pisut elevil. Ma tean küll, miks, aga ma ei ütle seda teile veel. Ei, see pole viimane kokteil, kaugel sellest, alles kuues. Ei, midagi ei ole homme lihtsamat.

Lihtsalt, minuga tuleb homme kaasa üks inimene, kellega ma olen juba ammu tahtnud niisama istuda ja rääkida. Rääkida maast ja ilmast, rääkida millest iganes.

Millal sina tuled minuga kaasa?

ENG

“Write things down then!” my oncologist Dr. Mafalda said after I honestly admitted that I can’t remember if the previous days were good or absolutely unbearable. I suppose they couldn’t have been unbearably bad since I’ve managed to sleep. Sure, it’s thanks to a nice little sleeping pill cocktail, but hey, that’s something in these tough times.

And yeah, last week one day was so bad I had to go to the ER again and just sit there for hours before finally making it back home.

As a side note, after today’s hospital run (blood tests and an oncology appointment), I managed to do a bit of work, threw together a cabbage stew, and cut open a watermelon. Ugh, that watermelon was so sweet and juicy it made me nauseous. All I want is Rukkipala (yep, that Estonian crusty rye bread) with something vague and salty on top. I laughed and told my doctor that lately I’ve enjoyed prison-style meals: bread and water. Although honestly, I have no idea what they actually serve in prison. Probably something a bit more varied than just a slice of bread and a glass of water. But frankly, I don’t care much.

Actually, lately, I don’t care about much at all, unless, of course, something irritates me. And recently, there’s been way too many irritants: my memory failing, being too hot, someone sitting incorrectly, the cat blocking my way, the cat wanting food again, one of the kids needing food or drink, myself needing food or drink, being sleepy, not being sleepy, feeling bad, too dark, too bright, a noise that’s too loud, someone talking, someone not talking, pain here, pain there, wind blowing on me, no wind at all, having to take pills again. In short, I’m like an irritable pig with a hundred problems. Mom laughed about the memory issues, saying I should team up with Grandma. Then we can sit together, blissfully confused talking nonsense, since neither of us remembers anything anyway.

Well, what do you expect, or rather, what do I expect when I can’t even remember to write things down? But there’s one thing I vividly remember and fear like a vampire fears sunlight.

Wait, do vampires actually fear sunlight? David and I have been watching a fun little soap opera on Netflix, kind of like “The Bold and the Beautiful” but with witches, vampires, and demons. It’s called “Discovery of Witches.” Now that I think of it, the vampires there don’t fear sunlight at all. They don’t sleep in coffins either. They walk around just like you and me.

So what am I really afraid of? Constipation and diarrhea. One of them is always lurking around. They – constipation and diarrhea – work in shifts. Constipation shows up on chemo days and for a couple of days afterward. Then diarrhea takes over for the rest of the week. And if you think these two are mild nuisances, last week I spent hours on the toilet crying and eventually ordered two different Microlaxes and some Duphalac from the pharmacy via Uber.

I know toilet talk isn’t considered fashionable in some circles, but honestly, I couldn’t care less. You all do it too. Every day! If cancer has taught me one thing, it’s this: I really don’t care about what others deem proper or suitable for me.

Come on, I’m bald, swollen, and constantly struggling with something, so it is what it is. If you don’t like me like this, we probably don’t have much to talk about anyway. And if you do still like me, I love you endlessly! What irritates—or sometimes shocks me—the most is my reflection. A stranger looks back at me, someone I’d rather not know. But as I’ve already said, it is what it is, and right now, this is it.

Back to toilet talk… Yay! Margarida, the oncology nurse, asked me that day, “Tell me honestly, how many Microlaxes did you use from the box?”

I answered perhaps a bit too enthusiastically, “Two! One from each box, and then I took a gulp of Duphalac on top!”

Margarida sighed, “Did it work?”

I replied even happier, “Yes! Otherwise, I wouldn’t have made it to my doctor’s appointment and would’ve just stayed at home crying.” You have no idea how bad I felt.

Two days ago, constipation’s best friend diarrhea showed up. You can guess how pleasant that was. Additionally, these two are constantly accompanied by a hemorrhoid of epic proportions! Yes, we’re talking about hemorrhoids now. Good heavens, what a terrible thing it is. Why does no one talk honestly about how awful a hemorrhoid can be, and how much pain and discomfort it causes? On those worst constipation days, I can’t even sit normally. I sit sideways like some awkward charming lady waiting for the annoying Rhett Butler to finally leave her backside alone. Fortunately, I have a gel and some pills to soothe this “friend.”

Tomorrow is cocktail day again. For some completely silly reason, I’m even a bit excited. I know why, but I won’t tell you yet. No, it’s not the last cocktail, far from it—just number six. And no, nothing about tomorrow will be easier.

It’s just that someone will accompany me tomorrow, someone I’ve wanted to sit and talk with for a long time now. About everything and nothing, just to talk.

When are you coming along?