Ma olen nüüdseks lugenud selle kohta, mis on keemiaravi kõrvalnähud, sellest, kui raske see võib olla füüsiliselt. Aga, miks keegi ei hoiatanud selle eest, mis toimub su peas. Kui kergelt sa võid närvi minna, kui kergelt võib tekkida ootamatu ärevus. Kui lihtsalt võib tekkida tahtmine ka kassi peale karjuda ja talle käratada: “Ole ometi vait, mida sa kräunud koguaeg. Mul on ka selles +38 palavuses mega sitt olla ja kõik valutab. Tahaks jahedasse!”

Nüüd ma siis istun siin, jääkott ümber pea. See apteegist pärit jääkott, mis peaks tavaliselt selga või mingit muud ihuliiget valude puhul aitama. Aga, kuna mu pea on otseses mõttes nii üle kuumenenud, et mul on sellest tekkinud tunne, et ma plahvatan, siis üritan jääkotiga kuidagi olukorda leevendada.

Kui muidu peaks vist jääkott kõik külmaks tegema, siis mul on hetkel tunne, et asi on kergelt leige. Külmast on see tunne üsna kaugel. Ma nüüd ei teagi, kas peaks endale olemise leevenduseks ja närvide rahustuseks tegema ühe jäävanni. Lea ja Helin soovitasid ka äädikalahusega jalavanni. Kohe proovime!

Südant pahaks ajava kuumuse (mis jätkub veel mõne päeva) üheks “imeliseks” kõrvalnähuks on veel see, et ma olen üleni paistes. Nii paistes, et pidin abielusõrmuse sõrmest võtma, sest see ähvardas näpu üles puua. Kaelale on tekkinud renessansiajastust pärit kraerüüs (ruff). Aga häda on selles, et mina ei saa seda pauna ära võtta ja kapiäärele homset ootama panna. Ja siis valutavad mul kõrvad ka sellest kuumusest. Üldse kõik leemendab, valutab ja on tunne, et kõrvust hakkab varsti auru välja pressima nagu auruvedurist.

Nii ma siis istun siin, peas mõte sellest, kuidas tahtsin teile vähiga seotus vaimsest tervisest ja selle jupsimisest rääkida, aga kaeban hoopis palavuse üle. Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas ma selle suve üle elan, kui need on alles esimesed +35 ilmad ja ma jauran juba praegu nagu kurat ülekuumenevas põrgus. Muidugi mulle tundub ka, et mul on peas liiga vähe jääkotte. Neid oleks veel vaja. Meeleheitest olen nõus praegu midaiganes tegema, et ainult parem hakkaks. Et nägemine ei oleks nii hägune, et jalad ei oleks tundetud pakud ja pea ei valutaks, et rinnak ei valutaks, et tuju oleks ometi parem.

Aga, üks asi on hea. Ma olen viimased kolm ööd magada saanud. Küll tugevate unerohtude kaasabil, aga ole saanud! Vajun umbes 30 minutit pärast validoli, ketapiini ja zolpideemi koksi tudule nagu piimaorgia lõpetanud beebi. Hommikul olen nüüd ärganud umbes kella 8 paiku, ehk siis homme hommikul ma Eesti aja järgi kell 9 tööd ei alusta. Ilmselt alles põõnan oma unekogust täis.

See magamine on mind palju aidanud, sest unetus viis jälle ärevuse ja väga kehva enesetundeni, vererõhk purustas rekordeid (154/98) ja EMO arst laiutas käsi. Tema soovitus oli lõpuks selle kõige peale: võta topeltannus valuvaigisteid ja unerohtu. “Võta kõike ja topelt!” Ma siis olen nüüd võtnud kõike ja topelt. Näis, kaua see tabletipidu mind unemaal hoiab. Aga praegu see igatahes töötab. EMO arst arvas ka, et kõigi nende valude osas, mis mu kõhus, rinnakus ja seljas 24/7 möllavad, annavad lõpuks vastuse erinevad kõhu-, soolte ja muud uuringud, mida mulle tehakse.

Sel nädalal oli mul näiteks nii südame- kui ka soolteuuring, mida tehti kontrastainega. Käisin neid tegemas kolmapäeval ja reedel. Ma mäletan, kui paar aastat tagasi tehti mulle seda kompuutertomograafia uuringut (CT-scan) esimest korda ja ma arvasin reaalselt, et pissisin end täis. Tegelikult seda muidugi ei juhtunud ja suur oma kuseloigus vedelemise tunne oli kontrastaine mõju.

Oeirase Luzis on selles osakonnas üks vahva meditsiinivend, kellega me oleme juba nii semud, et lobiseme kamuust maast ja ilmast, kui ainult kanüülipaigaldusest ja uuringust. Miskipärast on alati kõigi nende erinevate uuringute ajal just tema mind torkima sattunud ja viimasel korral ütlesin talle, et ta võib endale vabalt ülemustelt medali ja vimpli küsida, kus on kirjas “parim veenileidja väljaspool onkot” ja “parim kanüülipaigaldaja väljaspool onkot”. Kiitstin teda isegi, et ta on peaaegu sama hea, kui mu ema. Ta oli väga meelitatud. Ja peabki olema. Seda kiitust jagan ma välja väga harva.

Üldse on mul seal haiglas tekkinud ootamatult palju “meditsiinisemusid”, aga see käib vist vähihaigega kaasas. Mingi osa personalist saab nii omaseks, et vaikselt hakkab tekkima healoomuline sõltuvus “millal jälle näeme”.

Ma olen tegelikult mõelnud, et tahaks nii huvist teada, kui palju ravimeid teised manustavad. Nii teised vähihaiged kui ka nn normaalsed inimesed. Sest no need minu annused on praegu mõnuga võikad. Lisaks veel ju iganädalane keemia ja immuno iga kolme nädala tagant. ahjaa, ja kas teid üldse huvitab see minu pläma? Või millist pläma te pigem tahaksite lugeda?

ENG

I’ve now read up on what the physical side effects of chemotherapy can be, and how brutal they are. But why didn’t anyone warn me about what happens in your head? How easily you can lose your temper, how out-of-nowhere anxiety can strike. How simple it is to find yourself wanting to yell at your cat and snap, “Just shut up, you’ve been meowing all the time! I feel like absolute garbage in this +38 C hotness, everything aches. I want to be someplace cool!”

So here I am, sitting with an ice pack wrapped around my head, the kind you buy for an aching shoulder or joint. But since my brain feels like it’s about to explode from overheating, I’m stuck trying to cool down my skull with that bag of ice.

Ordinarily, an ice pack numbs and cools, but right now it just feels lukewarm, hardly cold at all. I’m not sure whether I should run a full-on ice bath on myself to calm down my nerves. Lea and Helin even suggested a vinegar foot bath. We’re about to give that a go, too!

One of the “wonderful” side effects of this furnace-like fever (which will stick around for a few more days) is that my whole body is swollen. So swollen that I had to remove my wedding ring because it threatened to get stuck on my finger. And around my neck I’ve got what looks like a Renaissance-era ruff. But the problem is, I can’t just take this swell down or drape it over the dresser until tomorrow.

And my ears ache from the heat too. Everything feels like it’s simmering and throbbing, and it seems like steam is about to start blasting out of my ears like a steam locomotive.

So here I sit, thinking I intended to talk to you about the mental health side of living with cancer and the way it flips your mind, but instead I’m whining about the heat. I honestly have no idea how I’m going to survive this summer when these are only the first +35 C days and I’m already howling like a demon in an overheated hellscape. Of course it also feels like I don’t have nearly enough ice packs. I’d kill for more of them right now. I’d do anything, anything at all, to feel better, so that my vision isn’t so blurry, my legs don’t feel like numb logs, my head doesn’t ache, my sternum doesn’t burn, and my mood would just get better already.

But one good thing: I’ve slept the last three nights. Granted, it took some heavy-duty sleeping pills, but I’ve slept! About thirty minutes after my nightly cocktail of validol, quetiapine, and zolpidem, I pass out like a baby after a milk orgy. This morning I woke up around 8 a.m., which means tomorrow I definitely won’t start work at 9 a.m. Estonian time. I’ll probably just keep sleeping until I’m fully rested.

That sleep has been a lifesaver, because without it, insomnia spiraled me back into anxiety and a total crash: my blood pressure smashed records (154/98) and the ER doc threw up his hands. His final prescription for everything was: “Take a double dose of painkillers and sleeping pills. Take everything, and double it!” So I have. Let’s see how long this pill party keeps me in dreamland. But for now, it’s working. The ER doctor also thought that all the aches in my abdomen, chest, and back – nonstop, 24/7 – will finally get answers from the various abdominal, bowel, and other scans they’re doing.

This week, for example, I had both a cardiac scan and a bowel study with contrast. I did those on Wednesday and Friday. I remember the first time I had that CT scan a couple years ago, I actually thought I’d peed my pants. Of course I hadn’t, but that was the weird contrast-drug sensation.

There’s a wonderful med-tech at Luz Oeiras who’s become my buddy, whichever scan or IV insertion I’m getting, he’s always the one poking me, and we chat about everything under the sun. Last time I told him he deserves a medal from his bosses: “Best vein finder outside oncology” and “Best IV inserter outside oncology.” I even told him he’s almost as good as my mom. He was so pleased, and rightly so. I rarely dish out praise like that.

Honestly, I’ve made so many unexpected “medical friends” there, it seems part and parcel of being a cancer patient. Some of the staff become so familiar that I find myself dreaming, “When will I see them again?”

I’ve actually been curious how much medication other people are taking, both other cancer patients and “normal” folks. Because my doses right now are pretty brutal. And then there’s the weekly chemo plus the immunotherapy every three weeks. Oh, and do you even care about this ramble? Or what kind of ramble would you rather read?