Otsustasin täiesti teadlikult kasutada tabloidilikku pealkirja, sest teate mis, täpselt selline tunne mul oli, kui kardioloog kirjutas välja kaks järgmist ravimit. Jõudsin kardioloogi kabinetti napid 15 minutit pärast viienda keemiaravi lõppu. Istusin seal kerges uimas. Arat tabas biiti: ” Sa oled vist natuke läbi sellest hommikusest keemiarallist”.

“Olen jah, seega mida iganes sa mulle räägid, siis võib vabalt juhtuda, et ma vaatan sind oma juhmi näoga edasi ja lihtsalt noogutan kaasa.” Muigasime mõlemad selle minu püüde peale olla vaimukas. Kui hästi see välja kukkus, jäägu igaühe enda otsustada.

Aga, istusime kardioloogi juures eelkõige sellepärast, et arutada mu hiljutist 24-tunnist maratoni koos dopleriga. “Noh, ega ma siin midagi ilustama ei hakka. Sul on arütmia. Lihtsamas keeles, mul on südamerütmihäire. See tuli meil jutuks juba esimesel kohtumisel kui ta oli mulle teinud EKG ja ultraheli. Aga, nüüd selgus, et see kurask ei ole mitte kaootiliselt vahepeal, vaid koguaeg. “Kui normaalne süda teen tu-tuk, tu-tuk, tuk-tuk, siis sinu süda teeb tuk-tuk-tu-tuk, tuk-tuk-tu-tuk,” tõi arst näite. Vabandan nüüd kõigi kardioloogide ja muidu südamespetsialistide ees, kui midagi puusse panin, aga keemiaudus jäi mulle meelde midagi sellist.

“Ei, noh, tore! Ma olen siis haiguste mõttes vägevam, kui mu vanaema,” muigasin kõva häälega ja lisasin: “Ainus häda on nüüd see, et ma ei saa ausalt talle öelda, et olen ametlikult hädisem, kui tema, sest minu soovil ei ole me talle rääkinud, et mul on vähk.” Kui ma vaid saaksin vanaemale näidata oma ravimikarpe. Tema oma kahvatub selle kõrval.

PS, PALUN ÄRGE MU KOHE 90-AASTASELE VANAEMALE ÖELGE, ET MA OLEN HAIGE. MA EI SOOVI SEDA MURET TALLE. JA KUNA TA ON INTERNETIVÕÕRAS, SIIS ILMSELT EI TEE TA ENDALE KA FACEBOOKI JA EI LOE MU BLOGI. SEEGA, PALUN HOIDKE SEDA “AASTA UUDIST” TEMA EEST PEIDUS.

(See on ka põhjus, miks ma ei ole julgenud teha videokõne oma teisele tädile, kelle juures vanaema praegu on. Ma lihtsalt ei taha, et vanaema mind kiilakana näeks, või aimaks, et miskit on jama. Aga, Elve, luban, et helistan sulle varsti, kui olen jõu kokku saanud.)

Nonii, aga tagasi teema juurde. Tegelikult on mu ema teadnud juba mu lapsepõlvest saati, et mu süda armastab visata vahele mingit vimkat. Seni ei ole see lihtsalt olnud mingi märkimisväärne lisatukse ja kui arst mult selle kohta esimest korda päris, tegin ma suured silmad ja tunnistasin, et pole märganud mingit lisatukset. Ega ma ju õigupoolest ka tea, et mismoodi seda nüüd siis tundma peaksin.

Kardioloog kirjutas välja mingid peened südamerohud, pani kirja ka lisauuringud, et teha täpselt selgeks, mis mul seal südames ja veresoontes toimub. Üks uuring (CT-scan) on homme ja siis reedel on veel mingi teine CT-scan, et uurida, mis mu kehas veel toimub, et m iks valutab. Daa…. keemiaravi! Ok, nad tegelt hakkavad mu elundeid läbi vaatama.

No ja on tekkinud üks vahva keemia kõrvalmõju, mille peale arst tegi eile väga suured silmad ja ütles: “Tavaliselt tekib see keemiaravi lõpu poole. Aga sul juba nüüd. Oeh!”

Mu labajalad, eriti varbad, on tuimad, vahepeal surisevad nagu tahaks surema hakata, aga enamuse ajast on lihtsalt tuimad. See tuimus tekkis millalgi eelmisel nädalal. Vahepeal on tuimus ja suremis-surin paremas jalas kuni põlveni välja, aga enamasti piirdub hüppeliigeseni kiirgamisega. Pean nüüd magades sokke kasutama.

Ja nagu selles populaarses Eestis kunagi näidatud telemängus “Kuum hind”, mis kannab rahvusvahelist nime “The Price Is Right” ja on Portugalis seni üks popimaib riikliku esimese telekanali prime-time igaõhtuseid meelelahutusi “O Preço Certo”, ikka armastatakse öelda: “See ei ole veel kõik!”

Mul on lisaks ka liiga kõrge halb kolesterool, mis kisub end aina enam taevastesse kõrgustesse. Juba praegu on see üle kolme korra normist kõrgem. Seega – tere, ravimikarbi järgmised uues tulijad – vererõhuravimid.

Aga, rääkides tänasest keemiaravist. See läks üsna hästi. Mul hakkas liiga uimane ja paha ainult korra. Aga, panen selle magamatuse arvele. Ka unerohuga on mul kaks viimast ööd olnud unetud ja olen passinud poole ajast nagu mingi lollakas öökull. Õnneks olen küll rohkem maganud, aga uni on ikka olnud tugevalt häiritud.

Sellega hakkab varsti tegelema mulle määratud psühhiaater. Ausalt öeldes, on mul hea meel, et keegi võtab lähemalt vaadata ka mu vaimset tervist, sest tunnistan ausalt, kogu see jama on mu peakese korralikult sassi keeranud. See peakene vajab abi, nii nagu mu muu kehagi. Ja kõige selle juures soovin ma, et mu pere – mu kallis abikaasa, mu lapsed, mu ema – saaks ka sel suvel puhata. Et nad ei peaks ainult keskenduma minu haigusele. Et nad saaksid ka päriselt korraks aja maha võtta ja puhata. Olla koos sõpradega, teha asju, mida nad armastavad, tunda, et nad on ka hoitud.

Ja tänase lõpetuseks, ma tahan teile kõigile, eks te loete ja mulle kaasa elate öelda aiäth! See kõik, mida te hea sõnaga teete, see on hindamatu. Ma olen selle eest lõpuni tänulik! Kui ma ka unustan vastata, ei vasta kohe, või panen lihtsalt südame, siis teadke, et see on minuni jõudnud, ma olen sellesse süvenenud, olen selle vastu võtnud.

Aitäh!

ENG

I fully admit: I chose a tabloid-style headline on purpose. Because honestly? That’s exactly how it felt when the cardiologist handed me two new prescriptions.

I had landed in her office barely 15 minutes after my fifth round of chemo. I sat there in a chemo-haze, a bit dazed. She took one look at me and nailed the mood: “You look like that morning chemo rally has completely wiped you out.”

“You bet,” I replied. “So whatever you say next, there’s a good chance I’ll just keep nodding with a blank stare on my face.”
We both chuckled at my attempt to be witty. Did it land? Well, I’ll let the audience decide.

So, there we were – not just for the vibes, but to discuss my recent 24-hour heart monitor marathon with a side of Doppler. She didn’t sugarcoat it: “You have arrhythmia.”

In normal-people terms: a heart rhythm disorder. She’d already suspected it at our first meeting, after doing an ECG and an ultrasound. But now it turns out the rhythm party isn’t just an occasional guest – it’s there all the time.

“If a normal heart goes tu-tum, tu-tum, tu-tum,” she explained, “yours is doing tuk-tuk-tu-tuk, tuk-tuk-tu-tuk.” (Deepest apologies to all cardiologists and heart experts out there if I’ve butchered the technicalities — but in my post-chemo fog, that’s how it sounded to me.)

“Well, lovely!” I laughed. “I’ve officially got a more impressive medical résumé than my grandma.”
The only downside? I can’t even tell her I’m more broken than she is, because at my request, we haven’t told her I have cancer.

If only I could show her my medication box — hers would pale in comparison.

P.S. Please don’t go and tell my 90-year-old grandma I’m sick. I really don’t want to worry her. She’s not internet-savvy, so she most likely won’t suddenly discover Facebook or find this blog. So please, let’s keep this “Breaking News” safely hidden from her.

(That’s also why I’ve been avoiding a video call with my other aunt, the one Grandma’s staying with. I just don’t want her to see me bald or sense that something’s wrong. But Elve, I promise I’ll call you soon, once I gather enough strength.)

Anyway – back to the topic. Actually, my mom has known since I was a kid that my heart likes to throw in the occasional beat for fun. Until now, it’s just been a minor extra thump that no one paid much attention to. When the doctor first asked me about it, I stared wide-eyed and confessed I hadn’t noticed a thing. Honestly, I wouldn’t even know what that’s supposed to feel like.

So the cardiologist wrote me a couple of fancy heart meds and scheduled some extra tests to figure out what’s actually going on in there. One CT scan is already scheduled for tomorrow, and another one on Friday – both to look at what else might be going on in this poor body of mine. Why am I in pain? Umm… hello? Chemotherapy?! Okay, okay – they’re scanning my organs, fair enough.

Oh, and I’ve unlocked a fun new chemo side effect, one that made the doctor raise her eyebrows real high yesterday and say: “That usually shows up closer to the end of treatment. But you already have it? Oof!”

My feet, especially my toes, are numb. Sometimes they tingle like they’re about to die, but most of the time they’re just plain numb. It started sometime last week. Occasionally, the numbness and that “dying feeling” creep all the way up to my right knee, but usually it just reaches up to the ankle. Now I have to wear socks even in bed.

And just like in that old Estonian game show “Kuum hind” – known internationally as “The Price Is Right” and still one of Portugal’s most beloved daily prime-time TV shows as “O Preço Certo” – they always say:

“But wait, that’s not all!”

Turns out I also have sky-high bad cholesterol – like, more than three times the normal limit. So here come some new friends to my growing collection of medications: hello, blood pressure meds!

As for today’s chemo session? It actually went okay. I only felt super woozy and sick once, and I’m blaming that on lack of sleep. Even with sleeping pills, I’ve been an insomniac for the past two nights, wide-eyed like some weird owl. Sure, I’ve gotten some sleep, but it’s been broken and restless.

Luckily, a psychiatrist has now been assigned to my case. Honestly, I’m relieved. Someone finally checking in on my mental health is exactly what I need right now. Because, truthfully? This whole thing has scrambled my brain just as much as it has my body. My mind needs support too.

And in all of this, I just wish my family – my dear husband, my kids, my mom – could also get some rest this summer. That they wouldn’t have to focus only on my illness. That they could breathe a little, enjoy time with friends, do what they love, and feel cared for too.

And finally, to all of you reading and cheering me on – thank you! Every kind word you share means the world. I’m endlessly grateful. Even if I don’t always reply, or just send a heart, know that I’ve read your message, felt it, and received it.

Thank you!