Need pealkirjaks olevad sõnad lausus David ühele meie sõbrale mõni päev tagasi, aimamata, et see saab tõeks. Kuus päeva tagasi sain teise keemiaraviskeemi esimese doosi. Kohati tundub nagu oleks see läinud linnulennul, kohati tundub, et see venis nagu eksinud tigu mööda asfalti. 

Ma ei teagi, kas see, mida ma kirjutan, on mu keermiaravi ja vähi päevik, mida on hiljem ehk endal huvitav lugeda, et meenutada, või on see lihtsalt üks jauramine. Kas sellest on üldse kellelegi mingit abi. Kas see on üldse oluline. Kui see aitab kasvõi ühte inimest mõista, mida vähihaige tunneb, või aitab kedagi kaaskannatajat, siis olen vist oma eesmärgi saavutanud.

Kui ma reede hommikul arvasin, et ees on halb päev, siis oma rõõmuks eksisin rängalt. Päev oli hea. Mul oli kuskilt energiat võtta. Suutsin teha kaks korda natuke süüa. Õhtul aias taimed kasta. Ka toas suutsin enamus taimed kasta. Jaksaks nende eest nüüd veel natuke paremini hoolitseda ka. Aga, las see jääb mõneks teiseks päevaks. Olen lihtsalt õnnelik, et reede oli hea päev. Õhtul kella kaheksaks, tegelikult isegi seitsmeks, olin juba väsinud, keha hakkas värisema, jalad ei tahtnud enam kanda ja kuumahood muutusid intensiivsemaks. 

Olen saanud aru, et tahan juua kummeliteed sidruni ja meega. Lasen sellel enne joomist jahtuda. Aga, joomisega pean olema ettevaatlik. Mul on joomisega nimelt ikka see jama, et mingit lonksu võttes kipub vedelik valesse auku minema ja siis plädistan ma kõik selle suusoleva joogi hea juhul tassi tagasi, halvemal juhul mööda elamist laiali. See ei ole üldse tore ja seda juhtub juba liiga tihti. 

Sama on toiduga. Toit kipub kurgus jääma kuskile valesse kohta kinni, mis paneb mind läkastama nagu segane. Köhisin hullumoodi ka ühel ööl, kui olin jälle selili magama keeranud ja hingamisega tekkis mingi jama. Selle selili magamisega on üldse halvasti. Vanasti ma ei maganud peaaegu kunagi selili, aga nüüd avastan end tihti selili ja ärkan selle peale, et ei saa hingata. 

Kui ma vahepeal vahtisin igasuguseid sarju ja filme, et lamamist kuidagi lõbusaks teha, siis nüüd avastasin, et ei taha enam ekraani vaadata. Loen palju, aga lugemine väsitab. Siis tukastan, loen edasi, tukastan, loen edasi. Aga ka see on kuidagi tüütuks muutunud.  Kõik on tüütu.

Helin pakkus välja, et võiksin ette võtta ja proovida mingit käsitööd. Ausalt öeldes on see igati hea mõte. Ainult, et ma pole käsitöös teab mis käpp. Kuigi samas, miks mitte proovida. Aga kust alustada? Kas heegeldada? Kas kududa? Õmblemine oleks praegu vist liiga suur ettevõtmine. Kuidas ma üldse tean, millist heegelnõela või vardaid ja lõnga osta?  Õnneks on mul selleks käsitöövõlur Sirli, kes ütleb, mis ja kuidas.

Siis tuli mul mõte – LEGO! Mulle meeldivad need klotsikesed. Tahaks mingit suurt ja vägevat Lego, mida kokku panna. Aga, praegu vaadates tundub ühe suure Lego ost natuke selline pidu katku ajal. Vaja on koguda operatsioonideks, osa keemiaravi on veel ees. Pärast operatsiooni läheb ju ka ravi edasi. 

Laupäeva hommikul ärkasin kell 4 räige iiveldusega. Tegelikult olin terve öö halvasti maganud. Imelikud unenäod, hingamisega jama, ja nüüd see õudne tunne. Käisin pissil, võtsin iiveldusevastase rohu sisse ja avastasin, et uni on totaalselt kadunud. Aga väsimus oli meeletu. Ükski asend ei olnud hea. Ja nii ma siis lihtsalt istusin voodiserval ja võitlesin kuumahoo ja iiveldusega. Ühel hetkel sain aru, et pean kausi ligi võtma. 

Proovisin okserallit ennetada vett juues. Üks väike lonks korraga, üks hingetõmme korraga. 

Üks, üks, üks…. See läks õnneks!

Kustutasin tule, kobisin voodisse ja lamasin selili. Järsku hakkas jube külm, keerasin end teki sisse ja ootasin kannatlikult, et hakkaks pisutki parem. Kohati ei saanud aru, kas iiveldus taandus või tuli taagasi tugevamana. Aga otsustasin, et hoian silmi kinni ja vaatan, mis saab. 

Jäin mingi hetk pärast viite magama, sest mäletan, et kuulsin prügiauto kolistamist. Tean, et see käib kella viie paiku hommikul. 

Kell 7 hommikul olin taas üleval. Ikka halb, kehas jube värin, iiveldus. Suu oli kuivem kui Sahara kõrb. Kogu laupäeva olin kui udus. Enamuse ajast voodis ja saamata aru, kas magan või olen ärkvel. Olin seal kuskil vahepeal. Kas see ongi see “Punane kurat”, mis minuga nii teeb? Meeletu iiveldus, kurguvalu, kõhuvalu, kõrvavalu, lihasvalu, liigesevalu, tunne, et kohe-kohe jääd haigeks. Korraga oli kuum ja külm. Jaks ja jõud totalselt kadunud.

Kuidagi see laupäev möödus, aga suuremad mälestused sellest päevast mul puuduvad. Millalgi jäin ööunne, aga ärkasin korduvalt. Ärkasin mingi valu, iivelduse või mõne muu tunde pärast. Nägin veidraid unenägusid maailmalõpust Ozzy Osbourne’i kontserdini välja, kus ma olin miskipärast tema tütar Kelly.

Ärkasin küll hommikul pärast kümmet, aga tunne oli nagu poleks suurt maganud. Praegugi neid ridu kirjutades laman voodis, valutan. Parem külg valutab, kurk valutab, pea valutab, õlg valutab, rinf valutab. Muide rind ja õlg valutavad ka vasakult poolt. Samamoodi nagu kõht ja külg. Kõik valutab.

Teate seda tunnet kui kõht valutab, sest on kohutav kõhuviirus. Ja teate seda tunnet, kui kõht on täiesti kinni. Pange nüüd need kaks tunnet kokku. Just see tunne, või õigemini valu, haaras mind nii laupäeval kui ka pühapäeva hommikul. Kõik valutab, kõik keerab. Lisaks valutab parem rind, õlg, kaenlaalune, külg. Valutab kurk, jätkuvalt pole jõudu. Jalad on külmad, pea on kuum. 

Helistasin vahepeal Triinule, sest tekkis selgusehetk, mille jooksul sain aru, et võib vabalt juhtuda, et ma pole võimeline tegema esmaspäeval tööd, aga tahtsin kellelegi kurta. Kurtmine läks üle nutuks. Sest see kõik on lihtsalt nii väsitav. “Tahan sellest filmist välja astuda,” ütlesin talle. 

Kõik need üles-alla päevad, kõik need kõrvalmõjud, kõik see ajuudu. Ma ei jaksa, ma ei taha. Ma tahan olla terve. Tahan mängida oma lastega, tahan vaadata Davidiga koos sarju, tahan näha sõpru, tahan suhelda, tahan, tahan, tahan. 

Aga praegu jälle ei jaksa. Olen voodis edasi. 

ENG

These words in the title were spoken by David to one of our friends a few days ago, without realizing they would come true. Six days ago, I received the first dose of my second chemotherapy regimen. At times it feels like it has gone by in the blink of an eye, at times it feels like it dragged on like a lost snail crawling across asphalt.

I don’t even know if what I’m writing is my chemotherapy and cancer diary, something that might be interesting to read later to remember, or if it’s just pointless rambling. Whether it’s of any use to anyone at all. Whether it even matters. If it helps even one person understand what a cancer patient feels, or if it helps a fellow sufferer, then maybe I have achieved my goal.

When I thought Friday morning that a bad day was ahead, I was happily very wrong. The day was good. Somehow I had energy. I managed to cook a little twice. In the evening, I watered the plants in the garden. Inside, I managed to water most of the plants as well. If only I could take better care of them too. But that will have to wait for another day. I’m simply happy that Friday was a good day. By eight in the evening, actually already by seven, I was tired, my body started to shake, my legs no longer wanted to carry me, and the hot flashes grew more intense.

I realized I wanted to drink chamomile tea with lemon and honey. I let it cool before drinking. But I have to be careful when drinking. I still have this annoying problem that whenever I take a sip, the liquid tends to go down the wrong way, and then I either spit the drink back into the cup — best case – or all over the place – worst case. It’s not nice at all, and it happens far too often already.

The same with food. Food tends to get stuck somewhere in my throat in the wrong place, making me choke like crazy. I also coughed like mad one night when I had once again rolled onto my back to sleep and something went wrong with my breathing. Sleeping on my back is a problem in general. I never used to sleep on my back, but now I often find myself waking up that way because I can’t breathe.

For a while I watched different series and movies to make lying down more entertaining, but now I’ve discovered I don’t want to look at the screen anymore. I read a lot, but reading makes me tired. Then I nap, read a bit, nap, read again. But even that has become tiresome. Everything is tiresome.

Helin suggested I should take up some kind of handicraft. Honestly, it’s a good idea. Except I’m not exactly skilled in crafts. Still, why not try? But where to begin? Crocheting? Knitting? Sewing would be too big of a project right now. How would I even know what size crochet hook or knitting needles and yarn to buy? Luckily, I have Sirli, the craft wizard, who can tell me what and how.

Then I had another idea – LEGO! I love those little bricks. I’d like to build some big, impressive Lego set. But right now, buying a big Lego seems a bit like having a party during the plague. I need to save money for surgeries, more chemo is still ahead, and treatment continues even after surgery.

On Saturday morning I woke at 4 with terrible nausea. In truth, I had slept badly all night. Strange dreams, breathing problems, and now this awful feeling. I went to the bathroom, took an anti-nausea pill, and realized sleep was completely gone. But I was unbearably tired. No position was comfortable. So I just sat on the edge of the bed fighting hot flashes and nausea. At some point I realized I needed to keep a bowl close.

I tried to prevent the vomiting rally by sipping water. One small sip at a time, one breath at a time.

One, one, one… It worked!

I turned off the light, crawled into bed, and lay on my back. Suddenly I was freezing, wrapped myself tightly in the blanket, and waited patiently for things to get even a little better. Sometimes I couldn’t tell if the nausea had eased or come back even stronger. But I decided to keep my eyes closed and see what happens.

At some point after five I fell asleep, because I remember hearing the garbage truck clattering by. I know it comes around five in the morning.

At 7 a.m. I was awake again. Still unwell, body trembling badly, nausea. My mouth was drier than the Sahara desert. I drifted through Saturday in a haze. Most of the time in bed, not knowing whether I was asleep or awake. Somewhere in between. Is this the “Red Devil” doing this to me? Overwhelming nausea, sore throat, stomach pain, earache, muscle pain, joint pain, the feeling I’m about to fall ill. Hot and cold at the same time. Strength completely gone.

Somehow Saturday passed, but I don’t really remember much of it. At some point I fell into night sleep, but woke up repeatedly. Woke up from pain, nausea, or some other sensation. Had strange dreams from the end of the world to an Ozzy Osbourne concert, where for some reason I was his daughter Kelly.

I woke on Sunday morning after ten, but it felt like I hadn’t really slept at all. Even now, writing these lines, I’m lying in bed, in pain. My right side hurts, my throat hurts, my head hurts, my shoulder hurts, my chest hurts. Actually my chest and shoulder on the left side hurt too. As do my stomach and side. Everything hurts.

You know that feeling when your stomach aches because of a terrible stomach virus. And you know the feeling when you’re terribly constipated. Now combine those two feelings. That’s the pain I had both Saturday and Sunday morning. Everything aches, everything twists. On top of that, my right breast, shoulder, armpit, and side hurt. My throat hurts, I’m still weak. My feet are cold, my head is hot.

I called Triin at one point, because I had a moment of clarity when I realized I might not be able to work on Monday, but I wanted to complain to someone. The complaining turned into crying. Because this is all just so exhausting. “I want to step out of this movie,” I told her.

All these ups and downs, all these side effects, all this brain fog. I can’t, I don’t want to. I just want to be healthy. I want to play with my children, I want to watch series with David, I want to see friends, I want to connect, I want, I want, I want.

But right now, again, I can’t. I stay in bed.