Mitu inimest on minult küsinud, kas kõik on ikka korras, sest ma pole mitu päeva endast märku andnud. Päris aus olles, siis ma ei oska öelda, kas kõik on korras.

Kodu näiteks pole korras, pesu tahaks pesemist, toad kraamimist, nõud pesemist, prügi väljaviimist. Olgu, nali naljaks. Olen viimasel nädalal olnud nõrgem, enesetunne on olnud kehvem, hädasid on rohkem, kui sooviks. On meeletu ajuudu. Ma ei osanud ette kujutada, et kurnatus võib olla nii karm.

Ka praegu, üritades midagi kirja panna, tabab mind tohutu ajuudu ja lihtne suutmatus mõelda, kuidas üks sõna võiks teisele järgneda, et need siis omakorda moodustaksid mingi loogilisemat sorti lausejupi.

Käisin neljapäeval toitumisnõustaja vastuvõtul. Ta rääkis, kui oluline on, et igal toidukorral ikkagi valku sööksin. Liha, kaunviljad, valk, valk, valk. Ütlesin talle, et olen ikka proovinud iga päev muna süüa. Seda munapudru kujul, sest see tundub kõige valutum neelates.

Ma ei tea, mis kujul pooli asju süüa, sest näiteks ka väga pehme saia söömine, õigemini neelamine on väga valus. See algas juba mitu päeva tagasi. Ja iga toidukorraga läheb aina hullemaks. See valu kõris. Seda tekitab ilmselt seal olev haavand. Haavand, mis ei parane kuidagi. Haavand, mis tundub ainult hullemaks minevat.

Kaasa ei aita ka eriti rõve metallimaitse, mis suus püsib. Igasugune maitsemeel on kadunud. Peale metallimaitse siis. Keel ja suulagi on tuimad. Suu on nii kuiv, et teeb Sahara kõrbele silmad ette. Proovin juua palju vett ja kummeliteed. “Kas sa paned tee sisse suhkrut, jah?” küsis toitumisnõustaja mu käest. Pidin talle pettumuse valmistama. “Ei, ma ei joo teed suhkruga. Mõnikord, aga pigem harva, panen sinna väikese lusikatäie mett,” vastasin talle.

“Sa pead kaalust alla võtma ja rohkem liikuma,” utsitas ta mind. Küsisin seepeale: “Käisin eile ligi 2000 sammu ja pean tunnistama, et korduvalt tekkis minestushoo eelne tunne. Eile oli väga hea päev, tundsin end talutavalt, ehk isegi hästi. Kuidas ja kuhu ma peaksin suutma kõndida neil päevadel, kui mul on väga halb? Kui isegi kõrvalruumi, vannituppa, minek võtab mu võhmale ja tekitab silme ette “tähesaju”?”

Neljapäeval kõndisin terve päeva nagu part. Taarudes ja natuke kangelt. Jalgades on enamuse ajast tuimus kuni põlvedeni ja see tähendab, et ma pean käies väga ettevaatlik olema. Täna, reedel, kõnnin pisut paremini. Enesetunne on ka pisut parem. Ärkasin muidugi alles kell 9:30. Pean tunnistama, et olen hakanud ilma igasuguse häbita magama täpselt siis ja täpselt nii kaua, kui mu keha seda nõuab.

See vähk tuli siia, et õpetada mulle aega maha võtma. Olen jõudnud veendumusele, et seda see vähk mulle siia õpetama tuli. Proovin siis olla kuulekas õpilane ja võtta aega maha.

Neid häirivaid kõrvalnähte on tegelikult selle uue keemiaskeemiga tekkinud juurde päris mitu – käed kipuvad surisema ja surema. Suu ja huuled on lõhki – see tähendab, et ma ei saa suud korralikult lahti teha. Töna hambaarsti juures saab olema huvitav. Nimelt murdus paar päeva tagasi mul ühel hambal väike kild ära. Lähen seda täna pärastlõunal näitama ja korda tegema. Saab näha, kuidas see välja näeb, kui mu hambad on praegu väga tundlikud ja suu ei avane korralikult.

Eile õhtul olin lõpuks nii väsinud, et kogu keha valutas. Valutas nii hullult, et see oli kohati täiesti talumatu. Vastik valu, mis ei läinud ära ka valuvaigistitega. Lõpuks ma õnneks ikka magama jäin. Ja kuidagi, väga halvasti, sain ka magatud.

Näis, mida toob tänane öö, aga ma olen juba väsinud, keha valutab, kõrv valutab, pea valutab, silmad on udused ja jalad külmad.

ENG

Several people have asked me if everything is alright, since I haven’t given any sign of life for several days. To be completely honest, I don’t know if everything is alright.

The house, for example, is certainly not alright: laundry needs washing, rooms need tidying, dishes need doing, trash needs taking out. Okay, jokes aside. Over the past week I’ve been weaker, feeling worse, with more troubles than I’d like. The brain fog is overwhelming. I never imagined exhaustion could be this harsh.

Even now, as I try to write something down, I’m hit with immense brain fog and the simple inability to think of how one word should follow another to form some sort of coherent sentence.

On Thursday I went to see a nutritionist. She talked about how important it is to have protein with every meal. Meat, legumes, protein, protein, protein. I told her I’ve been trying to eat an egg every day. Scrambled eggs, because they seem the easiest to swallow.

I don’t even know in what form to eat half the foods, because even eating very soft bread, or rather swallowing it, is extremely painful. That started already a few days ago. And with every meal it just gets worse. This pain in my throat. It’s likely caused by an ulcer there. An ulcer that just won’t heal. An ulcer that only seems to get worse.

The disgusting metallic taste in my mouth doesn’t help either. All sense of taste is gone. Except for that metallic taste. My tongue and the roof of my mouth are numb. My mouth is so dry it could put the Sahara Desert to shame. I try to drink lots of water and chamomile tea. “Do you put sugar in your tea?” the nutritionist asked me. I had to disappoint her. “No, I don’t drink tea with sugar. Sometimes, but rarely, I’ll add a small spoonful of honey,” I answered.

“You need to lose weight and move more,” she urged me. To which I asked: “Yesterday I walked almost 2,000 steps and I must admit I repeatedly felt like I was about to faint. Yesterday was a very good day, I felt tolerable, maybe even good. How and where am I supposed to walk on the days when I feel really bad? When even going to the next room, to the bathroom, leaves me out of breath and gives me ‘stars’ in front of my eyes?”

On Thursday I walked all day like a duck. Wobbling and a bit stiff. Most of the time there is numbness in my legs up to the knees, which means I have to be very careful while walking. Today, Friday, I’m walking a bit better. I also feel a little better. Of course, I only woke up at 9:30. I have to admit that I’ve started to sleep without any shame exactly when and exactly as long as my body demands it.

This cancer came here to teach me to slow down. I’ve come to the conviction that this is what it came here to teach me. So I’m trying to be an obedient student and take my time.

With this new chemo regimen, quite a few disturbing side effects have appeared, my hands often tingle and go numb. My mouth and lips are cracked, which means I can’t open my mouth properly. Today’s dentist visit will be interesting. A few days ago a small piece of one of my teeth broke off. This afternoon I’ll go show it and have it fixed. We’ll see how it goes, considering my teeth are very sensitive right now and I can’t open my mouth properly.

Last night I was so tired that my whole body hurt. The pain was so bad at times that it was almost unbearable. A nasty pain that didn’t go away even with painkillers. In the end, thankfully, I did fall asleep. And somehow, very poorly, I managed to get some sleep.

We’ll see what tonight brings, but I’m already tired, my body aches, my ear hurts, my head hurts, my eyes are blurry, and my feet are cold.