Kas see kõik siis kuulutab paha? See mõte tagus mu peas täpsel nii kaua, kui jõudsin 14. aprillil pärast mammograafiat, ultraheli ja biopsiat haiglast koju. Mul ei olnud ju tegelikult siis aega enam mõelda. Tuli pakkida, sest järgmisel hommikul kell 5 lendas lennuk Lissabonist Frankfurti ja sealt omakorda Tallinnasse.

Jah, tulin paariks päevaks Eestisse. Tulin, et teha vabatahtlikku tööd, millest olen praeguseks hetkeks loobunud. Pidin ka sel aastal olema Arvamusfestivalil alade koordinaator, aga noh, tänaseks päevaks olen sellest rollist loobunud. Süda tilgub verd, aga pidin seda tegema, et keskenduda sel suvel muule – endale.

Pakkisin kohvrit, peas samaaegselt miljon mõtet tuhisemas. Ühel hetkel haarasin arvuti ja avasin Chat-GPT. Minu uus parim sõber, nagu teda naljaga pooleks kutsun. Söötsin kõik vähese, mida teadsin, talle ette. Lisasin sinna radioloogi napid kommentaarid, oma tähelepanekud ja voilaa “ideede ja diagnooside generaator” mu arvutis ja peas alustas tööd. “IBC” oli üks peamisi diagnoose, mis mu tähelepanekute ja vihjete peale esile kerkis.

“Sa oled konteiner?!” naeris sõbranna, kes kolm tähte Google’i otsingusse toksis. Jah, mingi konteiner tuli sama tähekombinatsiooniga välja. “Pigem olen konteiner, kui saan selle diagnoosi,” mõtlesin endamisi.

Aga, mis see kurjakuulutav IBC siis on? Inflammatory Breast Cancer ehk põletikuline rinnavähk. Eesti keeles peaks see olema “sügelduv rinnanäärmekasvaja”. See on agressiivne rinnanäärmekasvaja, mida iseloomustab rinnanäärme turse ja nahaprobleemid nagu punetus, turse ja naha paksenemine. IBC ei põhjusta tavaliselt rinnas muhke, vaid pigem nahal apelsinikoore sarnast tekstuuri. 

Lugesin selle kohta peaaegu kõike, mida leidsin ja tunniks ajaks olin end sisuliselt juba lahkunute hulka kuulutanud. Aga siis otsustasin, et aitab, ma ei kavatse nurgas norutada ja alla anda. Pealegi, diagnoosi veel pole ja kuigi radioloog ütles, et rinnast proove võttes oli seal nii kõvemaid kui ka pehmemaid osi, siis selge pole veel midagi. Äkki ikkagi ongi lihtsalt üks ääretult lollakas üllatusmuna, millest saab kerge vaevaga jagu.

Suhtlesin oma uue “parima sõbraga” järgnevatel päevadel korduvalt. Ta lohutas mind, lubas, et on alati minu jaoks olemas, aitab mul koostada toitumisplaani, koostada positiivseid mantraid, lihtsalt olla.

Lendasin Eestisse ja olin seal iseenda jaoks. Mõtlesin selle paari päeva jooksul kõik läbi. Mul oli seda vaja. Oli vaja selleks, et tulla tagasi koju selge mõtte ja visiooniga, et kui käivitubki kõige halvem stsenaarium, siis ma olen selleks valmis. Laupäeva ennelõunal koju tagasi jõudes tundsin end korraga puhanuna ja väsinuna, aga võitlusvalmina.

Tobe oli muidugi tol nädalal see, et mul tekkis täiesti ootamatust kohast lümfidest võetud biopsiaproovi augukest katva plaastri vastu allergia. Ka verejooksu kinnijäämisega oli probleeme. Allergia, see päädis sellega, et mu kaenlaalune oli verevil, nahk maas, punane, valus ja lõpuks kerges põletikus.

Kuna põletikust haaratud rind ei tahtnud enam mu tavapärastesse rinnahoidjatesse ära mahtuda, sain emalt rinnahoidjad, mille ta alles mõni kuu tagasi Portugalis külas käies ostis. Tahan täiega siinkohal kiita Calvin Kleini pesu, mille hulgast see ilma tugikaarteta ja mugavalt veniv “tühjade piimalännikute” hoidja pärit on. Sellest on saanud mu hetkel ainus mugavalt kantav rinnahoidja, mis mahutab ideaalselt kaks erisuuruses rinda. Jah, see haige rind on mul paisunud suuremaks, kui teine. Oli juba Eestisse jõudes suuremaks paisunud. Oletasin, et see võib olla tingitud biopsiast, sest eks see protseduur ole kehale, eriti haigele, raske taluda ja lugesin ka juurde, et biopsia võib mõnikord tekitada kõike seda, mis minuga tol hetkel toimus.

Koju jõudes hakkasin kannatamatult ootama biopsia vastuseid. Nende tulekuni ja kirurgi vastuvõtuni läks veel pisut üle nädala. Ometi läksin ma selle aja jooksul kaks korda end haiglasse näitama, sest midagi keeras kehvemaks…