Ometi läksin ma selle aja jooksul kaks korda end haiglasse näitama, sest midagi keeras kehvemaks… Mis siis juhtus? mingil täiesti sõnulseletamatul põhjusel läks rinna peal alguses üllatusmuna koht punasemaks. Kõik valutas, oli kuum. Tänu sõbrannale, kes mu dr. Martaga, ehk radioloogiga kokku viis, sain tol esmaspäeval end uuesti radioloogias näitamas käia. Naised vaatasid rinda ja tõdesid, et pärast biopsitat võibki nii juhtuda. Käsk oli võtta valuvaigisteid ja kui peaks kehvemaks minema, siis pean end kindlasti EMOsse näitama minema.

Läksin siis koju ja võtsin Paracetamoli, sest ibukat ei lubatud võtta. Veri on nii vedelaks muutunud, et igaks juhuks tasub sellest hoiduda.

Vahepeal jõudis kätte neljapäev aq olukord mu rinnaga ei olnud kuidagi paranenud. Pigem oli kõik hullemaks läinud. Valutas, punetas ja märkasin, et rind oli muutunud “sooneliseks”. Oli tekkinud apelsininahk. Rinna alumises osas märkasin korralikku “jõgederägastikku”. Vähemalt ise kutsun ma seda seal nii. Helistasin erakliiniku nn hädaabisse, kus meditsiinitöötaja broneeris mulle pärast mu heietuse lõppu lähima nende keti haigla EMOs ootejärjekorra koha.

Kohale jõudes ja triaažiõe ette astudes ei osanud ma kuidagi oma olukorda kirjeldada. Tõmbasin lihtsalt särgi üles ja vaatasin ta pool-ehmunud nägu. Sama tegin mind vastu võtnud arstile. Sest, noh, mis siin ikka pikalt seletada, kõige parem on lihtsalt näidata. Kurtsin arstile ka, et kaenlaalune on veits hell ja valutab.

Arst vaatas, ohkas, mõtles, katsus ja kirjutas välja kahed valuvaigistid ja antibiootikumi. “Loodame, et see toimib,” ütles ta. Võin etteruttavalt öelda, et ei toiminud. Null mõju. Sel põhjusel otsustasin antibiootikumiravi pooleli jätta. Mis ma neid ikka söön, kui tulemust pole. Ma ei teagi, kas tegin õigesti või valesti.

Puhkasin palju ja ootasin kannatamatult biopsia vastuseid. Need tulid lõpuks esmaspäeval. Tulid vahetult enne suurt elektrikatkestust. See tähendas, et kahjuks ei jõudnud need minu kliendikontole üles tulla ja ma ei näinud tulemusi. Võite arvata, mis mu peas ja sees toimus. Ma tean, et vastused on tulnud, aga ma ei näe neid. Lihtsalt ei näe. Siis kadus ka mobiililevi ja nii ma teadmatusse jäin.

Ainus nn töö mõttes kasulik asi, mida tegin, oli see, et andsin Geeniusele intervjuu. Rääkisin ja naersin, kuigi mu enda see oli selline pinge, et sellega oleks võinud ilmselt terve Cascaisi maakonna elektrivajaduse ära teenindada.

Ometigi mingil veidral moel meeldis mulle see elektri ja levita olek. See sundis tegema muud. See sundis mõtteid puhastama, enda ja perega olema. Sain ka meie motopoe meestega nalja visata. Jah, meie kodukeses on ka motopood. Omanik ja töötajad on seal sõbralikud ja mõnusad. Tegin nendega veel nalja, et kui see jama kestma jääb, siis tulgu julgelt meile aeda grillima. See oli täiesti hindamatu aeg, mis jääb alatiseks meelde.

Õhtul kella poole kümne paiku tuli elekter tagasi. Üks esimesi asju, mdia ma selle peale tegin – avasin Luzi (see on see erahaigla, kus käin) äpi. Avasin arvutis nende kliendikeskkonna. Tutkit, ma ei näe vastuseid. Null.

Järgmisel hommikul täpselt sama asi. Ma ei näe neid, aga tean, et need on olemas. Küsisin siis Gerdalt, et ta uuriks dr. Martalt.

“Marta vastas, kallis. Ta üritab kõik ajad ettepoole tõmmata.”

But those antibiotics didn’t work

And yet, during that time, I went to show myself at the hospital twice because something had clearly gotten worse… So what happened? For some completely inexplicable reason, the original “surprise egg” spot on my breast became redder. Everything hurt, it was hot.

Thanks to my friend, who connected me with Dr. Marta, the radiologist, I was able to go back to the radiology department that Monday. The women looked at my breast and said that this can happen after a biopsy. I was told to take painkillers and, if it got worse, to go to the ER.

So I went home and took paracetamol, since I wasn’t allowed to take ibuprofen – my blood had become too thin, and it was better to avoid it just in case.

Then Thursday arrived, and the situation with my breast hadn’t improved at all. In fact, it had gotten worse. The pain and redness had increased, and I noticed the skin on my breast had become “veiny.” It looked like orange peel. In the lower part of my breast, I saw a proper “network of rivers.” At least that’s what I call it myself.

I called the emergency helpline of a private clinic, and after pouring out my whole story, a healthcare worker booked me into the ER at the nearest hospital in their network.

When I arrived and stood in front of the triage nurse, I didn’t even know how to describe my condition. So I just lifted up my shirt. Her face was half-shocked. I did the same to the doctor who admitted me. Because really – what’s the point of a long explanation? It’s best just to show.

I told the doctor that my armpit was also sore and tender. She looked, sighed, thought for a moment, touched the area, and prescribed two different painkillers and antibiotics.
“Let’s hope this works,” she said.

Spoiler: it didn’t.
Zero effect.
That’s why I decided to stop taking the antibiotics. Why take them if they’re not helping?
I don’t even know if that was the right thing to do.

I rested a lot and waited impatiently for the biopsy results. They finally came in on Monday – right before a major power outage. Which meant, unfortunately, that the results didn’t make it into my client portal, and I couldn’t see them.

You can imagine what was going on in my head. I knew the results were in, but I couldn’t access them. Just couldn’t see them.

Then mobile signal went out, too. So there I was – left in the dark, both literally and mentally.

The only “productive” thing I did workwise that day was give an interview to Geenius.
I talked, I laughed – even though I had such intense pressure inside me, I probably could’ve powered all of Cascais with it.

And yet, in a strange way, I actually enjoyed that powerless, signal-free state. It forced me to do something else. It forced me to clear my head and just be – with myself, with my family.

I even joked around with the guys from the motorcycle shop downstairs. Yes, we have a little moto-shop in our house. The owner and workers are all super nice. I joked that if this blackout goes on much longer, they should just come grill in our backyard. That time was priceless. I’ll never forget it.

Around 9:30 PM, the electricity finally came back. One of the first things I did? I opened the Luz app (that’s the private hospital I go to). I also logged into their client portal on my computer.
Nope. Still no results. Nothing.

Next morning? Same thing. I couldn’t see them – but I knew they were there. So I asked Gerda if she could check with Dr. Marta.

She replied, “Marta answered, darling. She’s trying to move all the appointments forward.”