Ma olen nagu Kaire Vilgats, Janika Tänak, Reet Linna, Pille Pürg, või kasvõi natuke nagu Elmo Nüganen. Miks? Mul on ka üks üllatusmuna – või vähemalt sellise hellitusnime panin ma oma rinnas ja lümfides elutsevale tegelasele. 

Ärkasin märtsi lõpus, ühel hommikul ja mingi täiesti seletamatu jõud ütles: “Katsu oma rinda.” ma ei mäleta, mida ma unes nägin, miks nägin ja miks selline tung end katsuda, aga…

Katsusin ja mõtlesin, et mis kuramuse junn see seal paremas rinnas on? Katsusin vasakut – pehme nagu pärmitaigen. Katsun uuesti paremat – kuramus, nagu toores pikkpoiss, millele on keedumuna üllatuseks sisse topitud. Istusin siis terve päeva ja näppisin pidevalt oma üllatusmuna. Mõtlesin, et küll see varsti kaob sinna samma kohta, kust tuli. Kurtsin veel paarile sõbrannale ka, kes rahustasid, et, ah, kamoon, see on mingi suvaline hormoonipundar.

Oota, aga kust ta tuli? See on nüüd vaja selgeks teha, kas tegemist on ülestõusmispühadele viitava üllatusmunaga, või mõne suurema jamaga, mis on nii salaja ligi hiilinud, et ma pole teda enne lihtsalt märganud. 

Mu peas keerles ikka kena nädal-paar mõte sellest, paneks õige aja kuskile kirja, et keegi mu rinda ja seal elutsevat s-suuruses kanamunamoodustist kontrolliks. Lõpuks võtsin end kokku ja helistasin haiglasse. Sain aja aprilli teise poolde. Just vahetult pärast ülestõusmispühi.

Aga, siis rääkisin oma üllatusmunast ka sõbrannale, kes kupatas mind juba järgmiseks päevaks mammograafiasse ja ultrahelisse oma sõbranna juurde. Sain just rinnahoidjad ja särgi tagasi selga tõmmatud, kui protseduuri teinud tore daam palus mind uuesti “lavale”.

“Let’s do another complementary mammography” lausus ta. Noh, tavaliselt, kui keegi ütleb “complementary” siis tähendab see mingit kahtlase väärtusega alkohoolset jooki, mille eest maksma ei pea, aga aimasin, et ilmselt ei ulata seal ruumis mulle keegi värvilise vihmavarjuga kokteiliklaasi näppu.

Nii läks. Plõks-plõks, veel paar pilti ja juba olin ma ootesaalis tagasi. Ootasin ultraheli. See tehtud, teatas spetsialist, et nüüd kohe tuleks teha ka biopsia. Ja mitte ainult paremast rinnast vaid ka kaenla all pesitsevatest lümfidest, sest seal on ka midagi “kahtlast”. 

Eh? Mida? Mida see tähendab? Mu pea hakkas kergelt ringi käima, mind valdas õrn paanika. Miks kohe, miks nüüd, mida kahtlast? Ma tulin ju ainult TSÜSTi kontrollima, sest see üllatusmuna on ju tsüst. Onju?!

Biopsia tehtud, mõned hetked möödunud küsisin arstilt ja teda assisteerinud õelt, et no kui hull see asi ikka olla saab. “Ega ma järgmisel nädalal surema hakka,” viskasin nalja ja üritasin kohmetult naerda. Arst ja õde vaatasid mind selliste nägudega, nagu ma oleks Paldiski mnt patsient ja surev Jumalaema ühes isiksuses. Kui neil oleks tass joogiga käes olnud, siis oleks nad ilmselt selle joogi endale kurku tõmmanud, kui oleks samal ajal lonksu võtnud. Või mind tassiga visanud.

“Ega sa võid siit uksest välja minna ja niisama ka ära surra,” üritas arst siis minu nalja tasandada. 

“Eem, jah, ma võin ju auto alla ka jääda,” kähvasin kohmetunult arstele püüdes tema reaktsiooni siluda.  Kena vestlusteema, või mis…

Üritasin küll ühtepidi, küll teistpidi aimu saada, mis mõtted arsti peas keerlevad, aga ega ma midagi ilusat sealt küll ei leidnud. Nagu ta ka ise hiljem ütles: “Ilma koeproovita ei saa diagnoosi panna, aga pilt iseenesest väga ilus polnud…ja just et ganglionis (lümfis) ka muutus.” 

Ma ei usu, et ükski kasvajast või mingist tervisemurest pajatav pilt on ilus. Siiri Sisaski viimase albumi kaanepilt on küll väga ilus, seal polnud muidugi kasvaja peal. Aga no muidu, kui see kuulutab miskit paha, siis ilmselt on ka kõige maalilisem vaade lihtsalt peegelpilt Mordorist. 

Kas see nüüd siis kuulutab paha?