Kuna meil siin võimutseb kõrvalmajas rotikoloonia (tegemist on mahajäetud majaga), mille mõned liikmed on avastanud meie magamistoa rõdu võlud, siis käärisin käised üles ja hakkasin (taas) tegutsema. Nagu eelmisel sügisel, aga sel aastal pisut radikaalsemalt.

Mis keiss nende rottidega on ja kuidas see võitlus “tuuleveskitega” täpsemalt välja näeb, sellest kirjutan õige pea pisut pikemalt, aga esiti on vist paslik tutvustada kahte rotipüüdmisaktsiooni peakangelast, kelle olemasolust ei olnud meil nädal tagasi veel aimugi. Veel vähem oli paigas mingi plaan, mis hõlmaks pereliikmete arvu suurendamist. Aga, reedel potsatas laste kooli ühte Whatsappi gruppi nunnu kuulutus nelja kassipojaga. Ilma mingi tagamõtteta saatsin selle Davidile edasi ja näitasin Marule ja Elsale ka. Ja sealt ma selle lumepalli veerema lükkasin.

Kuidagi olin ma juba võtnud ühendust kassipoegade ema omanikuga ja leppisin laupäevaks vaatamist kokku. “Kuule, kes läheb kassipoegi vaatama ja ei tule sealt kassiga tagasi?” naeris David mu üle, kui ma seda kompotti talle leebelt serveerida üritasin.

Maru valis endale kärmelt ühe kassipoja – hallitriibulise tiigri- välja, aga minul jagus silmi ka veel teisele, siniste silmadega nunnundusele. No, kuidas me võtame kaks kassi? Ei võta ju. Üks on ka rohkem, kui planeerinud oleme.

Märkamatult jõudis kätte laupäeva hommik ja oli vaja panna paika täpne aeg, mis kell siis kasside üleandmine Lissabonist pooleteise tunni kaugusel asuva templirüütlite linna Tomari lähistel aset leiab. Aega oli parajalt nii palju, et jõudsime kodus veidi mölutada, poes käia kassiasju soetamas, Tomaris kindluse jalamil jäätist süüa ja siis kasse kaema minna.

Poes kassiasju uudistades vääratas mu keel hetkeks ja hakkasin kassipojast rääkima mitmuses. “Oot, nüüd on neid juba kaks, kelle koju toome,” muigas David mõnulevalt. Mulle tundub tegelikult, et ta nautis kogu protsessi, sest vastutuse kassi(de) eest suutis ta täielikult minu peale lükata, aga nüüd paitab ja kaisutab neid küll, nii mis jaksab. Ja ma võin julgelt väita, et Davidi telefonis on kassidest rohkem pilte ja videoid, kui minu omas. Ma lihtsalt ei jõua neid kogu selle söötmise, liivakasti kasimise ja muu jama kõrvalt nii palju filmida ja pildistada. Aga, ma ei kurda! Nad on ikka jube nunnud.

Templirüütlite juurest sõitma hakates suunas GPS meid Davidi sisse toksitud aadressi järgi konkreetselt agulisse, kus haises nii hullult, et ma ei saanud esiti aru, kas me kõik koos olime korraga kõhulahtisuse saanud ja märkamatult auto täis sittunud, või tuli see nutma ja öökima ajav lehk tõesti õuest. Jah, see tuli õuest, sest kadus koos meie agulist taandumisega. Tõsi ta on, et agulisse sisse keerates jättis mu süda paar lööki vahele ja tahtsin ühel hetkel juba öelda, et kuule, paneme ajama ja blokime numbri. Aga, siis kontrollisin enda telefonis olevat asukohta ja need ei klappinud kuidagi. Selgus, et Tomaris ja selle lähistel on kolm ühe ja sama nimega tänavat.

Saime õige suuna sisse ja vingerdasime agulist välja. Kassikeste juurde jõudes tundsin kergendust ja samal ajal ka paanikat. “Kas me tõesti teeme seda, võtame kassi(d)!”

Pärast mõnda aega omanikega vestlemist, andide vahetamist (ma viisin Eesti kraami ja nemad andsid meile karbitäie oma aia viigimarju, mett ja seebi) panime auto tahaistmele plikade vahele transpordipuuri kahe kassipojaga. Emane ja isane.

Sõit koju oli üsna rahulik, kui välja arvata aeg-ajalt tagareast tulev sitahais, mille levitajaks, nagu hiljem selgus, oli Nora, kes oli suurest elevusest natuke püksi kakanud.

Esimene õhtu ja öö olid kassid enamuse ajast kadunud. Peitsid end diivani taha ja alles harjusid olukorraga. Meie panime neile aga samal ajal nimed. Emane, triibuline, sai nimeks Vicki ja isane heledakarvaline on Juss. “Jussil on nüüd Volvot ka vaja,” teatas Maru resoluutselt. Miks just Volvot, seda küsige ise tema käest.

See peaaegu esimene nädal Vicki ja Jussiga on olnud seikluslik. Elsa on nutnud, rõõmustanud, ahastanud, draamatsenud. Miks? Sest tema tahab kassidega mängida. Tahab neid tassida ringi, neid toita, pissitada, väntsutada. Aga me ei luba. Ja kui ta seda teinud on, siis on kasside kättemaks, eriti Vicki poolt, olnud ka kohe käes. Näiteks ükspäev otsustas ta sittuda diivanipadja peale. Täna öösel kuses kumbki neist meile voodisse. Ta tegi seda samal ajal, kui me kõik koos neljakesi (jah, kassipojad mgasid esimest ööd meie juures) voodis magasime. Märkasin juba paar päeva tagasi, et Juss ja Vicki tahavad väga lähedust. Tahavad kaissu, külje all olla ja kui muud moodi ei saa, siis tulevad tuttu sinna, kus ma parasjagu olen.

Kui ma alguses arvasin, et ehk hakkab Nora neid kõige rohkem näppima, siis tegelikult on Noral kassidest suhteliselt suva. Enamuse ajast ei tee ta neist üldse välja ja toimetab mingeid oma asju teha.

Täna hommikul, kui ma kassidele süüa panin ja nendega rääkisin, teatas David: “Sulle see titemajandus vist ikka meeldib väga. Ega ei pea ju kahe kassiga piirduma!”

Aitab kahest kassist küll. Mul on lootus, et ehk saavad Jussist ja Vickist osavad rotipüüdjad, kes neile kõrvalmaja skvotteritele koha kätte näitavad ja minuga koostöös nende populatsiooni märkimisväärselt vähendavad!

Ahjaa, Vicki ja Juss said 2. septembril kahekuuseks ja lähevad uuel esmaspäeval elus esimest korda arsti juurde.