Lugesin eile ühe tuttava Facebooki seinalt postitust, mis algas lausega “Jaanuari kolmas esmaspäev peaks olema ühe hüpoteesi järgi aasta masendavaim päev.” Tal oli seda lauset kirjutades tuline õigus, sest kõigi päevasündmuste tipuks sain ma närvivapustuse. Vähemalt ma arvan, et see oli närvivapustus. Ma hakkasin tegelikult seda postitust pärast pingelangust kirjutama, aga ei suutnud lõpetada ja valasin endale hoopis klaasi Carcavelose parimat kanget napsu. Lõpetan siis jaanuari kolmandal teisipäeval.

Mis siis juhtus, et ma enesevalitsuse kaotasin ja toru otsas korraga karjusin ja nutsin? Mis ikka, juba oktoobris sai hakatud ajama majapidamise elektrivõimsuse suurendamise projekti. Tegelikult leppisime kõik detailid omanikuga kokku juba septembris. “Kiire töö, novembriks on teil oluliselt rohkem ampreid,” kiitles omanik toona. Muigasin omaette, et eks ole näha.

Vajalikud elektritööd tehti tõesti mõnevõrra kiiresti. Umbes nädalaga tegi meie nüüdne ihuelektrik Maria ära kõik vajalikud tööd – käis üle pistikupesad, mudis mingeid asju siin ja seal. Vahepeal käisin ma Eestis, ja kuna see on minu ihuprojekt, siis lubasin, et Davidit sellega ei vaeva. Novembri alguses kirjutas Maria alla aktile, et oleme amprite suurendamiseks kõlbulikud.

Siis hakkas pihta pull pealkirjaga “Millal tulevad elektrifirma tehnikud, et võimsust tõsta”. Läks mööda november, detsember. 1. jaanuaril muutusin väga kärsituks ja saatsin omanikule kurja sõnumi sisuga kaua see pull kestab, suur korter ja meil on võimsust ainult 15 amprit. Pealegi pealüliti lendab koguaeg välja, see ei ole enam lõbus ajaviide rehkendada, kas paneme sisse radikad, et elamist soojendada, või peseme pesu ja nõusid. Pidev kalkuleerimine ajas mu pea valutama.

“Praegu on pühade aeg ja keegi ei tee niikuinii midagi,” vastas omanik mulle lakooniliselt. Või noh, tegelikult oli ka David talle konkreetse kirja saatnud, et võiks nüüd asjaga edasi liikuda.

Lõpuks saabus Alexandrelt (omanik) rõõmustav teade. “Proua Hetlin, tehnikud saabuvad esmaspäeval 10. jaanuaril.” Seda rõõmu ei jagunud kauaks, sest 10. jaanuaril tuli sõnum, et tehnikud tulevad hoopis 12. jaanuaril kella 10:30 ja 13:00 vahel. Ootasime siis koos Alexandrege kolmapäeval tehnikuid. Istusime lõpuks koos meie laua taga, telefonid laual, tehnikuid nagu mingit Issanda õnnistust. “Oh, nad saatsid just sõnumi, et on 10 minuti pärast siin,” rõõmustas Alexandre kell 12:40 ja jooksis kiiruga auto parkimist edasi panema.

Neli minutit hiljem oli õnnetu moega Alexandre tagasi. “Nad panid mu auto lukku,” teatas ta. Ta oli 15 minutit parkimise edasipanekuga hiljaks jäänud ja EMELi vennad olid loomulikult kuskilt kohale tulnud ja auto ratta külge oma üle-võlli luku külge pannud. Selle korda ajamine ja tüüpide kohalesaamine on ka paras mitmetunnine munavalu.

Vahepeal oli kell saanud 13:30, aga elektrifirma tehnikutest ei olnud ei kippu ega kõppu. Mõni minut hiljem märkas Alexandre, et ta on saanud sõnumi, mille sisu on jutt, et näe, elektrivennad käisid kell 13:06 ukse taga ja helistasid, aga mitte kedagi ei olnud kohal. Selle eest nüüd siis keevitatakse meile ka trahv. “Misasja! Me istusime ju mõlemad siin samas laua taga,” käratasin ma selle sõnumi peale.

Vandusime kõval häälel, surusime kätt ja omanik läks õnnetult oma autojamasid lahendama. Mina ei jätnud asja sinnapaika ja helistasin elektrifirmasse, kust suunati mind edasi tehnikuid vahendavasse ettevõttesse. Pidasin seal pika kõne klienditeenindajaga, mis päädis sellega, et meile pandi uus aeg: 15.jaanuar ajavahemikus 14:30-18:00.

Muutsin jälle oma päevaplaane. Saatsin isegi Ljuda tüdrukutele lasteaeda järgi. Kõike ikka selleks, et olla kohal, kui elektrifirma tehnikud saabuvad. Kell 15:35 sain imeliku kõne kohalikult numbrilt. Imelik tähendab seda, et ma võtsin kõne vastu sisuliselt kohe, kuna istusin terve aja telefon ühes käes, samal ajal teise käe sõrmedel mullikilest lugu kirjutades. Kõne aga katkestati. Helistasin tagasi, kõne katkestati jälle. Helistasin uuesti tagasi, ikka sama jama – kõne katkestati. Mõtlesin hetke, kas peaks alla jooksma, aga kuna lause vajas lõpetamist, jäin üles kirjutama. Uksekella keegi ei helistanud, ühtegi sõnumit ka ei tulnud.

Vahepeal oli kell saanud 17:40. Helistasin elektrifirma tehnikuid saatvasse e-redesesse. Rääkisin teenindajaga 12 minutit. Selle jooksul ütles ta mulle, et nende failist on näha, et tehnikud on asukohas ja peaksid kohe töödega alustama. “Misasja? Siin ei ole kedagi! Ei ole maja ees ühtegi autot, ei ole majas ühtegi tehnikut,” käratasin ma. “Oodake kella kuueni, ehk nad kohe jõuavad. Ja kui nad kella kuueks ei ole jõudnud, siis helistage uuesti, siis teeme kaebuse,” soovitas teenindaja.

Kell 18:00 seisin rõdul ja helistasin uuesti. Vastu võtnud teenindaja lihtsalt katkestas kõne. Helistasin jälle. Toru teisele poole sattus väga normaalne meeshäälega teenindaja, kes lobises minuga kokku ligi 40 minutit. Selle jooksul selgus, et minu kaebus on ainult temal täna umbes kümnes sama sisuline, et tehnikud justkui oleks kohal, vähemalt nii näitab nende süsteem, aga tegelikult pole mitte keegi tulnud. Keegi ei ole helistanud, sõnumit saatnud, aga süsteem näitab, et tüübid on kohal. Kusjuures, eelmisel korral olid need hampelmannid meie välisuksest pilti teinud. Me nägime omanikuga, et mingi kaubik peatus maja ees, aga keegi sealt välja ei tulnud. Seega, järelikult nad sõitsid kohale, tegid pildi ja siis vurasid rahulikult kuskile taskasse õlut libistama ja ube närima.

Lõpetasime klienditeenindajaga kõne, kui ta oli mingist ettevõtte siseosakonnast saanud juhtnöörid, et oodaku ma kella 19:00ni. Ehk ikka tehnikud jõuavad ja kui siis ei jõua, siis helistagu ma tagasi. Lõpetasime kõne.

Minut hiljem saabus mulle sõnum, et tehnikud käisid mu kodus kell 15:35, kedagi ei olnud kodus ja keegi ei vastanud kõnele ega uksekellale. Holy Mother of Fuck! kuidas ma vihastasin. Käte värisedes helistasin jälle eredese klienditeenindusse ja teenindajapreiliga rääkides hakkasin ühel hetkel lihtsalt karjuma, nutma ja hüsteeriliselt kodus asju loopima. “I’m having a heart attack! You are killing me! How the hell is this possible? Are the technitians Gods?” karjusin telefonis. Tegelikult mind üllatas, kui rahulikuks suutis teenindaja kogu selle räuskamise sees jääda. Muuhulgas lõhkusin ära ühe juukseharja, peksin rusikaga lauda, virutasin sussi aknasse ja oleks äärepealt ka arvuti vastu seina virutanud, aga sain viimasel hetkel pidama. Lõhkumisega siis, mitte nutmise ja karjumisega. Ja tõesti mõtlesin ühel hektel, et ma saan infarkti.

Lõpptulemus – tehnikud tühistasid meie requesti, sest “meid ei olnud kodus”, uue aja saan “ei tea kust”. Ainus, mille ma siit sain oli närvivapustus ja ikka veel kestev peavalu. Luban pühalikult, et ma ei harju mitte kunagi sellega, et Portugali tehnikutel, ükskõik, mis valdkonna omadel, on kombeks valetada, aegadega üle lasta jne.

Lasen käed jõuetult külgedele rippu. Armastan seda riiki, aga tahaksin siin need teistmoodi peakujuga jobud kõik munepidi nende tuhandete ausammaste külge riputada, mis igal tänavanurgal ilutsevad.

Mis te arvate, millal siis meil see elektrivõimekuse suurendamine toimub?

Pildist niipalju, et Noral ei olnud selle kõigega mingit pistmist. Kuna mul nutvast endast pilti pole, siis mõtlesin, et kasutan ühte Norast. Ilmselt nägin ma mõnel hetkel samasugune välja.