Väljas on 26 kraadi sooja. Vähemalt sellist numbrit näitab mu telefoni ilmaäpp. Päike paistab, soe on, linnud laulavad ja isegi naabri koer on täna kuidagi vähem lärmakas. Meie enda koerast rääkimata. Alma on lääbakil ja on enamuse päevast otsinud varianti, kuidas mulle kaissu pugeda.

Ma kujutan ette, et päikese käes tuleb kena +35 kindlasti ka ära. Ükspäev oli +40 päikese käes. Mõnus, võiks ju mõelda. Suvi! Soe! Jipikajee! Jee-jee, jah, pole siin mingit jipikat.

Käisin enne korraks väljas. Võiks ju öelda, et oli isegi mõnus. Pidasin vastu täpselt 20 minutit ja siis lihtsalt mõtlesin, et minestan sellest päikesest ära. Lühidalt, või pikalt, olenevalt sellest, kui palju ma nüüd jauran, tähendab see seda, et ka sel suvel ei talu ma kuumust. Kuramus, mis kuumusest me räägime, normaalset sooja ei talu.

Kohe hakkab paha, kohe tahab pilt eest minna ja kohe olen üle keha punane. “Ei, ma ei päevita. Ma ei võta päikest,” seletasin mõni aeg tagasi ühele Elsa klassikaaslase emale, kes arvas, et ma Elsa sünnipäeval liigsest päikese käes viibimisest enamuse ajast keeduvähki meenutasin.

Ma olen muidugi tänulik, et inimene märkas mu muutunud nahatooni ja pidas vajalikuks mulle rääkida päikese kahjulikkusest ja kõigest muust. Aga… minu puhul ei kehti praegu ükski tavainimesele kehtiv reegel.

Päike ei ole hetkel minu sõber. Kuum ilm (ütleme nii +25) ei ole minu sõber. Ma taandun sellistes olukordades tuppa, lasen blinderid alla, keeral konditsioneeril külma peale ja istun. Lõõtsutan nagu vana koer ja lihtsalt üritan kuidagi päeva ilma liigse vaevata õhtu poole veeretada, et siis päeva teises pooles pisut toimekam olla.

Tsiteerides perekondlikke klassikuid, siis mul on palavaga kirjeldamatult halb. Kõrvad vilisevad, pidevalt on õhku puudu, higi voolab nagu ma oleks mingi nimetu kosk kuskil Amazonase džunglis. Ja ausalt öeldes on ainus asi, mis mulle kogu selle palavuse juures rõõmu valmistab külma piimaga kohv. Kaks laksu kohvi külma piimaga. Ei mingit suhkrut, ei mingit peent vahtu – labane (hea) kohvi külma piimaga.

Vahepeal laman eelmisel suvel kingituseks saadud koera jahutusmati peal, aga mulle tundub, et see on ka liiga soe. Kogu meie pere on siin viimasel nädalal ka haige olnud. Mingi kummaline viirus võttis kõiki järjest. Viimasena jäi laupeval haigeks Elsa. Ja nüüd täna on minul palavik platsis. Seda on saatmas kaunis peavalu ja tunne, et sügelen kõrvad peast.

Eks sellest ka see häda ja hala praegu.

Muidu läheb mul hästi. Ootan järgmisel nädalal toimuvat plastikakirurgi vastuvõttu. Olen elevil, sest juttu hakkame ajama mu uute rindade teemal. Millised need küll olla võiksid. Ma olen kenasti kandnud hoolt selle eest, et mu kõhult oleks võtta kaks korralikku Pamelat. Jah, kutsun oma uusi tulevikutisse Pamelateks.

Järgmisel nädalal on veel üks väga märgiline sündmus – 23. juunil on mu viimane immunoteraapia! See teadmine, et siis on raviga (loodetavasti igaveseks) lõpp, see on nii sürreaalne. Ma jõudsingi selle ära oodata. See tunnete virr-varr, see on hullumeelne. Siis ei ole mul ka enam porti vaja. Kirurg ütles, et siis, kui tuleb see suur operatsioon, kus tehakse nii palju asju, siis võtavad nad ka pordi ära.

Teate, see on natuke naljakas ja tobe, aga mul on kahju, sest pordist on saanud osake minust. See on minu sees peidus olev minu turvaelement. Miks? Sest ma kardan kohutavalt nõelu, kardan kanüüle, verevõtmist. Aga porti ei karda, sest ma tean, et see ei tee mulle haiget.

ENG

It’s 26°C outside. At least that’s what the weather app on my phone says. The sun is shining, it’s warm, the birds are singing, and even the neighbor’s dog seems somehow less noisy today. Not that our own dog is any different. Alma is sprawled out and has spent most of the day trying to find a way to curl up next to me.

I imagine it’s easily +35°C in direct sunlight. The other day it was +40°C in the sun. Lovely, you might think. Summer! Warm weather! Yippee-ki-yay! Well… not quite.

I went outside for a little while earlier. You could even say it was pleasant. I lasted exactly twenty minutes before I started thinking I might faint from the heat. Long story short (or maybe not so short, depending on how much I ramble now) it means that this summer, once again, I can’t tolerate the heat. Hell, what heat are we even talking about? I can’t even tolerate normal warmth.

The nausea starts almost immediately. I feel like I’m about to black out, and my whole body turns red. “No, I’m not tanning. I’m not sunbathing,” I explained to one of Elsa’s classmates’ mothers some time ago when she assumed that my lobster-like appearance at Elsa’s birthday party was caused by spending too much time in the sun.

Of course, I’m grateful she noticed my changing skin tone and felt it was important to warn me about the dangers of sun exposure and all that. But… none of the usual rules apply to me right now.

The sun is not my friend at the moment. Hot weather (let’s say anything around 25°C and above) is not my friend. In situations like that, I retreat indoors, pull down the blinds, crank up the air conditioning, and sit. I pant like an old dog and simply try to get through the day with as little effort as possible so that I can become slightly more functional later in the evening.

To quote some family classics: heat makes me feel indescribably awful. My ears ring, I’m constantly short of breath, sweat pours off me as if I were some unnamed waterfall deep in the Amazon rainforest. And honestly, the only thing that brings me any joy in all this heat is coffee with cold milk. Just coffee and cold milk. No sugar, no fancy foam—just plain, good coffee with cold milk.

Every now and then I lie down on the cooling mat that was gifted to me last summer for the dog, but even that feels too warm. Our entire family has also been sick over the past week. Some strange virus made its way through all of us one by one. Elsa was the last to come down with it on Saturday. And now today, I have a fever. Accompanied by a lovely headache and the feeling that my ears are itching from the inside out.

Which probably explains all the complaining and whining today.

Otherwise, I’m doing well. I’m looking forward to my appointment with the plastic surgeon next week. I’m excited because we’re finally going to talk about my new breasts. I wonder what they’ll be like. I’ve taken good care to ensure that there’s enough material on my stomach to provide two perfectly respectable Pamelas. Yes, I’ve decided to call my future breasts “the Pamelas.”

Next week also brings another very significant milestone: on June 23rd, I’ll have my final immunotherapy treatment.

The knowledge that my treatment will then be over—hopefully forever—is surreal. I actually made it to this point. The mix of emotions is absolutely overwhelming. After that, I won’t need my port anymore either. The surgeon said that during the big operation, when they’ll be doing so many things at once, they’ll remove the port as well.

You know, this may sound a little funny and a little silly, but I’m actually sad about that, because the port has become a part of me. It’s my hidden little safety device. Why? Because I’m terrified of needles, IV cannulas, and blood draws. But I’m not afraid of the port, because I know it won’t hurt me.