Ma olen kõigi nende ravimite ja immunoteraapiaga jõudnud jälle punkti, kus kõik ajab südame pahaks. Isegi need vähesed asjad, mis enne maitsesid, ei taha nüüd enam väga hästi alla minna. Pideva iivelduse ja kõht korraga kinni-lahti foonil ei maitse näiteks mulle enam ka lihtne vesi – tulgu see pudelist või kraanist, ikka on sellel juures mingi kohutav metallimaitse.

Mis kõige “vahvam”, vahet pole, mis kõrist alla läheb, iga lonks ja amps paneb kõhu valutama. Ja nii ma siis mõtlengi, et kuulan oma toredat toitumisnõustajat ja söön täpselt seda, mis parajasti kurgust alla läheb ja maitse poolest kõige ebameeldivam ei tundu.

Aga jooma ja sööma peab! Vähemalt nii kinnitavad kõik spetsialistid ja muud kodanikud. Eks mu enda selge mõistus ütleb ka, et sööma ja eriti vedelikku tarbima ma pean. Mõnel päeval olen ma selle kõige jälgimisega eriti hoolas ning panen asjad ja kogused kirja. Teisel päeval söön lihtsalt pool pakki kummikomme ja olen vait nagu kult rukkis.

See (taas)avastatud vastikustunde tase on täna, kaks päeva pärast seekordset immunoteraapiat, eriti tugev. Kuumahood on alates varahommikust tekkinud iga poole tunni tagant. Pole vist olnud hetke kui ei iivelda. Kogu komplektile ei aita ka pidev õhupuudus kaasa.

Aga ma olen enda üle ääretult uhke! Suutsin kogu selle palagani kõrval valmis keeta borši. Kogu tegevus võttis kokku aega kaks päeva – eile keetsin valmis puljongi ja täna tegin supi lõpuni. Neid ridu kirja pannes istun oma moodsas mootoriga tugitoolis poollamaskil, iiveldan, süda puperdab, vererõhk on jälle liiga madal, olen üleni higine ja silmanägemine on kuidagi udune, aga olen väga uhke.

Muide, üks püsiv kõrvalnäht saadab mind ka juba pikemat aega – ilmselt alates eelmisest aastast, kui keemiaravi algas. Ma lihtsalt unustan asju ära. Eile näiteks arsti juurest tulles ja poodi minnes ei suutnud ma kuidagi meenutada, kas ma ikka keerasin pliidil tule alt. Mina jäin siis plikadga poodi ja David sõitis koju asja kontrollima. Hiljem selgus, et muidugi olin unustanud pliidi kinni keerata – Maru tegi seda enne trenni minekut. Ainus, mida ma MÄLETASIN, oli see, et seisin pliidi ees ja mõtlesin, et pean tule kinni keerama enne kui kodust välja läheme.

Täiesti arusaamatu on ka pidev paremas labajalas elav kramp. See ei ole nii tugev, et põhjustaks valu, aga on täpselt nii tuntav, et koguaeg on ebamugav ja tunne, et jalg hakkab kuskile poole kergelt väänduma.

Kuulates mu onkoloogi, siis tema sõnul olen ma keemi- ja immuunravi kõrvalnähtude maailma meister. Mõtlen siin, et nalja viluks võiksin ju kirja panna ühe lõbusa kõrvalnähtude leksikoni. Äkki annab neist mõnele isegi pildid juurde teha…. kujuta nüüd värvikalt ette hemorroidi, iiveldamist, higistamist, öiseid ärkamisi. Neid asju on nii palju, et kõik ei tule korraga meeldegi.

Tegelikult aitab üsna palju tööle keskendumine. Loomulikule ei jaksa ma seda teha kaheksa tundi jutti, aga iga päev istun ikkagi tunde arvuti taga ja keskendun tööle. Iseasi on see, kui hästi mul kirjutamine ja teemadese süvenemine välja tuleb, aga töö aitab hoida mõistust selgena. Selle juures on oluline kohta ka Onkoloogika blogil. Visake ikka sinna ka pilk peale.

ENG

With all these medications and immunotherapy, I’ve reached that point again where everything makes me feel nauseous. Even the few things that used to taste okay before don’t reallytaste good anymore. Against the constant background of nausea and my stomach being both constipated and upset at the same time, even plain water no longer tastes good to me. Whether it comes from a bottle or the tap, it always seems to have this horrible metallic taste.

And the “best” part? It doesn’t matter what goes down my throat, every sip and every bite makes my stomach hurt. So here I am, listening to my lovely nutritionist and eating exactly whatever happens to go down at the moment and seems the least unpleasant taste-wise.

But I have to eat and drink! At least that’s what all the specialists and everyone else keep saying. And honestly, common sense tells me the same thing – I need to eat and especially stay hydrated. On some days, I’m very diligent about keeping track of everything and I write down what I eat and drink and in what amounts. On other days, I just eat half a bag of gummy bears and keep quiet about it.

This (re)discovered level of disgust is especially intense today, two days after this round of immunotherapy. I’ve been having hot flashes every half hour since early morning. I don’t think there has been a single moment when I haven’t felt nauseous. And the constant shortness of breath certainly doesn’t help the whole package.

But I’m incredibly proud of myself! Despite all this chaos, I managed to cook borscht. The whole process took two days – yesterday I made the broth, and today I finished the soup. As I’m writing these lines, I’m sitting half-reclined in my fancy motorized armchair, feeling nauseous, my heart pounding, my blood pressure once again too low, completely drenched in sweat, and my vision somehow blurry – but I’m very proud.

By the way, one persistent side effect has been following me around for quite some time now, probably since last year when chemotherapy started, is the fact that I simply forget things. Yesterday, for example, after leaving the doctor’s office and going to the store, I suddenly couldn’t remember whether I had turned off the stove. So I stayed at the store with the girls while David drove back home to check. Later we discovered that of course I had forgotten to turn it off, and Kenneth had actually done it before leaving for basketball practice. The only thing I DID remember was standing in front of the stove and thinking that I needed to turn it off before we leave the house.

Another completely baffling thing is the constant cramp living in my right foot. It’s not strong enough to actually hurt, but it’s noticeable enough to be uncomfortable all the time – like my foot constantly feels as if it’s about to twist slightly in some direction.

According to my oncologist, I’m apparently the world champion of chemotherapy and immunotherapy side effects. I’ve been thinking, just for fun, that maybe I should put together a little side-effect dictionary. Maybe I could even add illustrations to some of them… Now try to vividly imagine hemorrhoids, nausea, sweating, waking up at night. There are so many of these things that I can’t even remember them all at once.

Honestly, focusing on work helps quite a bit. Of course, I can’t do it for eight hours straight, but every day I still spend hours sitting at the computer and concentrating on work. Whether I’m actually writing well or managing to dive deeply into topics is another question, but work helps keep my mind clear.