Kuna ma olen üsna kerge unega, siis kuulen peaaegu iga krabinat, mis meie elamisest kostub. Olgu see siis Nora vääks, Elsa piiks, Maru köhimine või Patricku kõndimine, kõike kuulen. Paar nädalat tagasi ärkasime kõik selle peale üles, et keegi kuskil karjus täiesti kõrist nagu teda tapetaks. Me ei tea siiamaani, mis see oli. Aga no see karjumine oli nii jube, et ma tahtsin politsei kutsuda.

Paar ööd tagasi arvasin unesegasena kuulvat kedagi klipa-klapa üle põranda jooksvat. Kurat seda teab, mis see oli. Või äkki teame me nüüd ise ka. Meil on Karen ja Martin Eestist külas. No võin kinnitada, et ei Karen ega Martin suudaks niisuguse klõbinaga üle põranda käia, sest see kostud pigem nagu mõni väike kass või rott. “Hmm, rott… kuidas see rott meile elamisse pääseb,” mõtlesin ja jäin lõpuks magama tagasi.

Täna hommikul teatas Karen, et jooksis öösel esikus rotiga kokku. Ilmselt saabus näriline köögist söögiorgialt ja ehmus, kui taskulambiga vehkima kukkunud Karen talle vastu vaatas. Igatahes, rott pani elutoa poole jooksu.

Nunnu… kõikidele rotiarmastajatele, ma ausalt ei saa aru, kuidas on võimalik neid jõledaid kahjureid nunnudeks pidada. Rõlge, rõve, võeh.

No minul tõmbas see hommikune uudis igatahes kõik soolikad sees krimpsu ja südame alt jahedaks. Aga noh, mis sa ära teed. Mis sa siis teed ära? Helistad kahjuritõrjesse. Umbes kella 11 paiku saabus härra Terminaator, nagu ma teda hellitavalt nimetan ja asus majapidamist inspekteerima. Rotisitta leidus elutoas diivani alt ja köögist. Kena küll! Rotti ta ei leidnud. Küll aga paigaldas ta meie elamisse kümme moodsat rotilõksu-toru, kuhu siis kahjur sisse peaks ronima, seal mürgiga pisut maiustama, hinge hetita ja muumiaks muutuma. “Ärhe muretsege, ta ei lähe haisema,” teatas onu võidurõõmsalt.

Lisaks sellele teatas onu, et Lissabonis pidavat praegu olema selline rotiprobleem, et siga ka ei söö. “Meil on väljakutsed 24/7. Tööd on nii palju. Rotid on igal pool!” Nojah, et Pariisis on lutikad ja Lissabonis rotid.

Ma loodan esiti, et enne lõksu ronimist ei ründa ta meid ega otsusta, et ta ei soovi maiust.

Mu rotihirm on umbes sama suur kui mu ussi-hirm. Ma nimelt kardan neid paaniliselt. Sama lugu on konnadega (ja nagu eelmine aasta näitas, siis ka sisalikega). Mu keha haarab värin, ma hakkan higistama, lähen paanikasse. Seega, pole naljakas.

Miks Mickey pilt? Sest see on kõige vähem hirmus hiir-rott maailmas. Mis järgmiseks? Foto: Disney/Wikipedia