Ma olen muidi mõelnud, et me elame sellises üsna toredas naabruskonnas. justkui pisike tükike Tallinna Kadriorgu keset Lissaboni. Oma väike kommuun, kõik tunnevad kõiki, kõik on sõbralikud, noh, isegi kohalikud restoranipidajad lasevad Elsal oma köögis kokkadele näpunäiteid jagada. Seda kõike kuni tänase hommikuni. David ja Elsa olid just toast välja läinud ja esiti nähes, et David helistab, arvasin, et juu nad unustasid midagi tuppa. Aga selgus hoopis mdiagi muud. “kuule, kui sa üles ärkad, siis viitsid äkki tulla auto ära koristada,” lausus David. Ma ei saanud aru, et miks ma seda autot ikka koristama suvaliselt peaks, aga noh, kui ikka mingi huligaan on akna sisse löönud, siis ei jää kahjuks muud midagi üle.

See kaak, või need kaaginärakad, oli isegi kivi alles jätnud, mille ta aknasse virutanud oli. Kusjuures, kannatada ei olnud saanud mitte ainult meie auto, vaid ka meie ees parkinud auto, mille omanik sai üllatuse osaliseks ilmselt alles siis, kui minu kutsutud politse teda “vahvast vahejuhtumist” teavitas.

Ka see politse kutsumine oli omaette tore ettevõtmine. Helistasin mina siis auto kõrvale jõudes 112. Tädi teiselpool teatas, et sellelt numbrilt mind keegi sellise hädaga aidata ei saa ja andis mulle mingi järgmise numbri, kuhu helistada. Ka sealt ei aidatud mind vaid ühendati kõne kuskile kolmandasse kohta. Hakkasin vaikselt oma peas mõtlema, et ei tea, kas juhul, kui näiteks näen mõnd vargust või vandaalitsemist pealt või olen ise kallaletungi ohver, kas siis peab ka enne mitmesse kohta helistama, kui abi saab.

Kõne lõppedes valmistusin halvimaks, ehk mõtlesin, et võib-olla pean siin nüüd tunni ootama enne, kui politsei kohale tuleb. Aga näe, mõni minut hiljem vuras vilkuritega masin kohale ja kolm vormis meest asusid ümber autode tiirutama ja konstanteerima fakti, et on toimunud vandaalitsemine.

See ongi puhas vandaalitsemine, sest mitte ühtegi asja ei olnud autost varastatud. Laste turvahällid/toolid olid alles, isegi kolm aastat vana õnneküpsis lebas oma tavapärases kohas. Seega ei saanud akna sisseviskamise taga olla meeletu küpsiseisu või soov väikeses toolis jalga puhata. Kellelgi oli lihtsalt igav.

Ma ei teagi, kas ma olen liiga palju välismaiseid krimisarju vaadanud, aga sisemine uurija minus ärkas ja ma kujutasin üsna elavalt ette, kuidas kriminalistid saabuvad sündmuskohale, piiravad kõik lintidega ümber, viivad kivi ja mõned klaasikillud kaasa ja saavad lõpuks huligaanitseja kätte.

No igatahes nii see ei läinud. Kolm vormis meest käisid ümber autode, tegid märkmikusse märkmeid, kirjutasid üles mu andmed ja sõitsid minema. Kurat, nad ei võtnud isegi kivi kaasa, millelt oleks ehk sõrmejäljed saanud.

Nojah, igatahes korjasin ma ise pärast selle kivi kilekotti kasutades üles ja kavatsen sellega jaoskonda kõmpida. tite võtan ma muidugi kaasa, et nad näeks, et ma olen emotsionaalselt laetud ema, kes niisama seda jama ei jäta.

Muidugi veetsin ma veel järgneva tunni auto juures askeldades, sest see jama oli vaja ära likvideerida ja aknaava kilega katta, et mõni ootamatu vihmavalang autole veel rohkem kahju ei teeks. Selle koristusaktsiooni käigus jõudsin ka ühe kohaliku äri töötajatega jutustada, kes tõdesid, et viimase kuue aasta jooksul, mil nemad seal olnud on, pole sellist jama küll ette tulnud.

Neile huligaanidele soovin ma vaid üht, et mõni part või hani neid kohtaks.