Tellisin eelmisel nädalal Bolt Foodi kaudu koju paar vahukoort ja marju tordi peale. Kuna esiti tundus, et kõik mant oli justkui kas tüki või karbi kaupa, siis valisin banaani tellides igaks juhuks koguseks kaks. Koju toodi kaks kilo banaane. Ok, tore. Tean siis järgmisel korral, et banaanide ja eeldatavasti ka muu sarnase kauba osas, mida müüakse lahtiselt, käib jutt kilodest. Sain ühe euro ja mõnekümne sendi eest hunniku banaane ja tunne oli küll nagu lotovõitjal.

Tellisin siis eile uuesti samast poest manti koju. Pistsin korvi banaane, avokaadot, viinamarju, mangosid, suvikõrvitsaid, piima ja ka pisut kartulit.

Mõtlesin veel, et, kurat, no ei julge koguseks suvikõrvitsate juures “4” panna ja jään igaks juhuks “1” juurde, sest no mida ma selle nelja kilo suvikõrvitsaga ikka kohe ropsust peale hakkan. Aga kartuleid korvi poetades vajutasin julgelt koguseks “2”. Mõtlesin veel, et ei hakka rohkem võtma, sest vaene kuller peab selle kõik neljandale korrusele tarima, sest ma olen titega parasjagu üksi kodus.

Pool tundi hiljem helises uksekell ja kuller oli all. Lasin ta sisse ja läksin kutile vastu. Kolmandal korrusel sikutas ta oma suurest rohelisest kotist välja kaks kilekotti ja ulatas need mulle. Vantsisin siis üles ja mõtlesin, et kuidagi naljakalt kerged on need kaks kotti, aga hea küll. Lõin endale isegi illusiooni, et ehk on lihtsalt trennist kasu olnud ja kaks kotti, kus peaks sees olema kaks kilo banaane, kilo suvikõrvitsat, kaks kilo kartulit ja veel hulga muud manti, on tänu enese liigutamisele kerged.

Dutkit, Vasja, ütlen ma. Jõudsin siis lõpuks koti avamiseni. Jumal tänatud, et mul oli kodus üks kott kartuleid ja sain perele õhtusöögi neist tehtud, sest kotist vaatas kahe kilo banaanide ja muu puuvilja ja magusat sorti värske vahelt vastu üks õnnetu pisike suvikõrvits ja kaks kartulit, millest üks oli pooleldi tohletanud. Kartulite hind siinjuures oli aga muljetavaldav. Kahe kartuli eest maksin ma euro ja neli senti. Need on kindlasti mu senise elu kaks kõige kallimat kartulit. Õigupoolest poolteist kartulit, sest ühest pidin poole ära viskama.

Ja kogu see värk oli pakitud eraldi kilekottidesse. Ma ei liialda, kui ütlen, et sain selle ostuga kaasa vähemalt 10-15 kilekotti. Ja tegemist peaks olema pisut öko-smökoma poega, kui näiteks tavaline supermarket.

Ei teagi nüüd kohe, kuidas järgmisel korral nende kartulitega teen, aga 52 senti ühe kartuli eest maksta on natuke liiga palju.