Nii nagu enamus sõprade ja tuttavate kooliealised lapsed alustasid ka meie pere poisid täna uut õppeaastat. Taaskord on alanud aeg, mil hommikul tõmbavad poisid selga koolivormi või kekadressid ja sätivad end trepist alla bussi ootama. Kuttidel on sel aastal eriti mugav, sest kui Sao Domingos de Ranas tuli neil koolibussi peale kõmpsida umbes 3-5 minutit, siis siin Lissabonis pole neil vaja teha muud, kui end hommikul trepist alla vedada ja välisuksest välja astuda. Sama on õhtul. Ei mingeid lisasamme (jeebus hoidku nende eest), tuleb lihtsalt koolibussist maja välisukse ees maha astuda ja oledki nagu võluväel kodus tagasi. Ainus mure on see, kuidas end uuesti üles viimasele korrusele loivata.

Ostsime kuttidele uue aasta puhul ka uued koolilõunakotid, mis tunduvad võrreldes varasemate Star Warsi kottidega mõnevõrra praktilisemad. Kuigi, kui ma ausalt ütlen, siis Star Warsi omad nägid lahedamad välja, aga nagu ikka, siis lõpuks võidab praktilisus.

No ja nagu ikka, unustasin ma hommikuses tuhinas poistest 1. septembri kohustusliku pildi teha. Ma ei usu, et nad sellest ka väga suures vaimustuses oleksid olnud, kui ma neid kell seitse hommikul kaameraga mööda elamist taga ajan ja poseerida käsin. Äkki õhtul kooki süües teen mõned pildid, mida vanaemadele jagada. Aga ega nad võrreldes selle pildiga, mille siia üles riputasin, väga palju muutunud ei ole. Ikka samasugused Patrick ja Maru.

Pilt on tehtud umbes nädalapäevad tagasi, kui viisime ühel mõnusal pühapäeva pärastlõunal ema veinimõisasse kunsti nautima ja veine mekkima. Selle põneva rannikureisi jooksul saime korra ka ehedat “mida kuradit just juhtus” tunda. Ma nüüd enam täpselt ei mäleta, kas see juhtus konkreetselt nende piltide tegemise ajal, aga ühel kaunil kohal järjekordset peatust tehes, et Setubalist mõni ilus pilt klõpsida, ronisime kõik meie kahest autost välja. Ainult Nora jäi sellesse autosse, kus mina ja ema olime, mõnusalt oma hälli magama. Nii me siis lobisesime ja vahtisime seal ringi, kuni otsustasin autost kaamera võtta. Pagassi kinni pannes hakkas aga masin ootamatult liikuma ja veeres mõnusalt meie suure maasturi poole. Äkki hakkas kostuma kisa. David, Partrick ja ema püüdsid meeleheitlikult liikuvat masinat, kus kedagi peale Nora sees ei olnud, kinni pidada. Mina jooksin veel suuremas ähmis juhi ukse poole ja püüdsin seda sõidu pealt avada. Sain ukse lahti, aga jalg ei ulatunud kuidagi piduripedaalini. Hüppasin siis kentsakalt ühel jalal, samal ajal kui teine jalg üritas ikka pedaalini jõuda ja surusin parema käega meeleheitlikult käigukangi, et selle asendit muuta. Sekund ja sentimeeter enne kokkupõrget jäi auto seisma. Väljasolijad said auto pidama ja mina jala piduripedaalile.

Pärast seda värisesime emaga ikka veel päris tükk aega mägedes sõites. Aga noh, mis muud, kui saime jälle ühe toreda loo juurde, mida tulevastele põlvedele ja sõpradele jutustada.

Hommikul laulsime poistele Elsaga rõdult viimase aja Elsa lemmiklaulu. Selle sõnad käivad originaalis nii “Uni, uni uue kuue annab, hommikuni sind ta kätel kannab…”. Elsa lauldes on sõnad aga sellised “Uni, uni, väike, väike kana. Hommikuni sööme, sööme kana”. Eile teatas ta laulu peale, et lähme sööme siis kana ja arvas, et kana võiks olla tema lemmiktoit. Kana ja junnutu, kui täpsem olla. Mäletate, et mõni kuu tagasi oli junnutu tema sõnaraamatus kalakujuline küpsis. Üsna kiiresti muutus junnutu aga hoopis makaroniks. Kuidas ja miks, see jääb kõigile nuputamiseks.

Aga mis seal ikka, mõnusat uut kooliaastat kõigile ja siis seda, et ärge septembris jooge! Või kui tahate, siis jooge ikka.

Mina otsustasin, et alkoholi joomise asemel (mida ma niikuinii vist väga ei tee, sest beebi on majas ja teiseks kardan pohmelli) hoopis trenni hakata tegema. Selle juures on mulle abiks imemees Misha, kes lubas, et alustame leebelt, aga mu enda keelevääratuse saates sai võetud ka üks eesmärk. Järgmise aasta septembris osalen Lissabonis sillajooksul. Vot, sellised on meil siin need lood.

Mul üks asi veel. Taavi Libe on teinud ikka uskumatult head kriisikommunikatsiooni. Siin on riigiametitel, mida õppida. Ma ütlen kogu selle loo peale, et tüüp võiks vabalt olla nüüd Eesti oma Charlie Sheen ja oma üleaisalöömistest ka saate vorpida, et see jama natuke kasu ka sisse tooks lisaks sellele meeletule kahjule, mille ta oma pereelule tekitanud on. Ma küll ei kuulu nende talle õlale patsutajate koolkonda ega arva, et ta nüüd kuidagi au ja kiituse on ära teeninud, aga plaksutan osavuse eest hakata tuld kustutama juba enne, kui see leegi üles võttis. Siiski, libe sell jääb libedaks selliks ja minul on eelkõige kahju tema abikaasast, kes on kogu loos kõige suurem kannataja.