Millist trenni teie teete? Tahate teada, mis on minu imetrenn, mille abil olen 15 kilo kaotanud? Kaalun nimelt täpselt niipalju vähem, kui rasedaks jäädes. Aga mis on olnud siis minu imevits? Maagiline stressi-võimlemistrenn (seda ja enamus järgnevaid lauseid palun lugeda iroonilises võtmes).

Juba raseduse alguses sai üsna kiirelt selgeks, et see saab olema üks tragikoomiline “sõit”, milles läbime lugematu hulga harivaid ja meelekindlust kasvatavaid seiklusi. Ma ei tea, millal need seiklused lõppevad, aga praegu oleme jõudnud sinna, et tegelen järgmise Eestis asuva ameti ametniku õpetamisega teemal “Euroopa Komisjoni allüksuse töötaja ja kuhu tema oma makse maksab”. Koolituse alapealkirjaks võiks sobida “Mis on kõigel sellel pistmist minu abikaasaga?”. Noh, see on jällegi naljavõtmes, sest ametniku küsimuste ja teadaannete peale “Selgitame välja, kes on lapse isa” või “Selgitame välja, kuhu teie abikaasa makse maksab, sest päringule saime vastuse, et Portugali tema maksud ei laeku”, sügasin hämmeldunult kukalt, sest olin juba kirjutanud, et lapse isa on ikka minu abikaasa, kes töötab Portugalis aga makse maksab otse suurde Brüsseli kassasse ehk et ei ole maksuresident üheski Euroopa Liidu riigis.

Asi lõppes sellega, et ametnik tänas mind talle saadetud EMTA kodulehelt võetud info eest ja kolm korda samade selgituste esitamise eest. Mis edasi saab, ma ei tea. Ma arvan, et nad PPA-s peavad ikka veel selle dokumendinalja osas peenikest naeru. Millist naeru või kuklasügamiskava nad selles teises ametis teevad, ma ei tea.

Aga pole hullu, seda lõbusam tuleb peatükk praegu veel mõttetasandil võib-olla kunagi ilmuvas raamatus, milel pealkiri võiks olla “Minu Euroopa Liit” või “Minu Imedemaa”, juhul, kui Petroned muidugi on üldse huvitatud minusuguse minuseiklustest. Muul juhul võin panna raamatule pealkirjaks “Diplomaadi naine ja äraneetud (euro)ametnikud” noh, et nagu “Harry Potter ja saladuste kamber” vms.

Ja pole ka võimatu, et ühel ilusal päeval avan ma ametnikele mõeldud koolitusplatvormi, kust nad leiavad kergelt info nende töös vajalike teadmiste kohta. Eriti nende, mis puudutavad meiesuguseid erandeid.

Aga, mis värk siis selle Nora sünnilooga on? Kui te arvate, et see oli selline igav planeeritud keiser, kus läksin hommikul kella kaheksaks kohale ja mõni tund hiljem ulatati beebs rinnale, siis te eksite rängalt.

Kõigepealt, koos minu arsti ja sünnitusosakonna juhiga, kes olid mõlemad operatsioonil läbiviijad, panime paika plaani, et neiu tuleb keisri abil ilmale 6. mail. Plaan paigas sammusin rõõmsalt koju. Mõned päevad hiljem sain haigla registratuurist kõne, kus vabandati, aga keisrilõige on lükatud 7. mai peale. “Tulge siis kindlasti sel kuupäeval ja käige COVID-19 testi tegemas mitte sellele eelneval teisipäeval vaid kolmapäeval kell 10.05.” Küsisin kerges segaduses, miks aeg ümber muudeti. Neiu teiselpool toru ei osanud vastava muud, kui et lihtsalt nii otsustati ja nii on.

Olgu, läksin kästud päeval kell 10.05 haiglasse, et teha ninasurkimistest. Istusin ja ootasin seal tubli 40 minutit enne kui mind lõpuks kabinetti kutsuti. Mõtlesin veel omaette torisedes, et miks pidin kohale tulema kell 10.05, kui test tehti sisuliselt suvalisel ajal.

Järgmisel päeval, kuuendal mail, helistati korra haiglast, aga kuna ma ei jõudnud vastata ja pärast tagasi helistades ka keegi ei vastanud, siis ma ei saanudki teada, mis neil mureks oli. Ema tegi veel nalja, et äkki otsivad taga, et kus olen. Pidi ju algselt see olema keisrilõike päev. Nojah, mõtlesin, et juu nad siis ikka helistaksid mitu korda, mitte ühe.

7. mai hommikul sõitsime Davidiga haiglasse, parkisime auto ja sammusime EMO registratuuri. Seal sain järjekorranumbri alusel loe minna üles günekoloogia erakorralisse ootama. Davidit üles ei lubatud. Kuri turvamees seisis ees ja teatas, et kohvriga isa peab saama loa otse osakonnast. Nii jäi tema siis segaduses ja närvilisena turvamehe valve alla ja mina vantsisin õnnetult ja veel rohkem segaduses olevana üles. Günekoloogia erakorralises valves olev õde tundus üsna segaduses olevat, kui vaatas mu pabereid, sest tal polnud aimugi, et seal päeval peaks toimuma mõni plaaniline keiser. Pani mu kogu loo peale KTG aparaadi alla ja läks minema. Istusin seal umbes 20 minutit, kuni Davidile ülestulekuks loa saime ja talle COVID-19 test tehti.

Ja siis saabus osakonnast segaduses õde, kes esimese asjana küsis, kus ma eile, 6.mail, olin. Nemad olid mind iga kivi alt otsinud, sest keiser oli kella 11ks planeeritud ja arstid opisaalis oodanud.

“Oota, misasja? Aga keegi ju helistas mulle haiglast ja ütles, et keiser on edasi lükatud 7. mai peale. Jah, 6. mail helistati mulle korra, kuid telefonil lasti vaid mõni sekund heliseda. Tagasi helistades ei saanud ma enam kedagi kätte. Appi, mis nüüd saab?”

Võite arvata, mida ma sel hetkel tundsin. Olin alates eelmise õhtu kella 17st söömata ja praktiliselt joomata, sest suurest ärevusest polnud isu. Sinna otsa teadmine, et tegelikult oleks meie pisike pidanud ikkagi 6. mail sündima. No igatahes olin ma närvivapustuse äärel ja nutma puhkemas.

Aga tore sünnitusosakonna personal rahustas mu maha ning arst uuris lõpuks välja, et registratuuris oli olnud mingi segadus ja ega keegi täpselt teagi, miks mulle selline kummaline kõne tehti. Veel vähem taheti öelda, kes tegi. Aga õnneks said nad ise asjale jaole.

Mina pidin oma keisrit ootama kuni nad mingid muud päevaplaani tegevused ära teevad. Ehk siis Nora sünniajaks sai märgitud alles kell 15.57.

Keisrilõige ise läks väga hästi. Kogu opisaal oli täis kompetentset ja ülimeeldivat personali. Kuna mul on meeletu hirm nõelte ees, siis vahetult enne epituraali tegemis valdas mind täiesti ulmeline hirm, mille tulemusena hakkasin üle kere vappuma. Väsimusest, närvipingest ja kõigest muust ilmselt tingituna ei suutnud ma ka oma käsi kontrollida ning need värisesid nagu tuule käes lehvivad oksad. Õnneks suutis anestesioloog koos oma tugipersonaliga mu maha rahustada ning saime protseduuridega jätkata.

Mul on Eestis tehtud kolm keisrilõiget ja Portugalis üks, see viimane. Ma pean ütlema Portugali kasuks, et see, kui nad Nora mulle kaissu panid ja ta pärast kontrollimisi sinna ka jätsid, oli üks maailma rahustavamaid tundeid. Saan küll aru, et David ehk pisut pettus, kui preilit tema juurde ei toodud, nii nagu Eestis Elsaga oli, aga need hetked Noraga rahulikult koos olles olid midagi täiesti sõnulseletamatut. Ma lihtsalt piilusin teda ja olin rahul. Nautisin enda kokkulappimist ja unistasin söögist ning mõnusast ööunest.

Edasi juba järgmises peatükis, sest ta ju sündis ära ja ma pean nüüd ametnikega edasi “koolitust” tegema.

(Illustratsiooniks on kõige esimene pilt norast, kui ta oli värskelt paaritunnine.)