Nora saab kohe-kohe kaks kuud vanaks, aga kogu see “paberimajandus” venib ikka veel nagu põsekoopast väljuv mädatatt, mida köögipaberisse nuusates välja üritad saada. Tuleks siis kuskiltki mingit abi… või noh, mis ma kurdan, tuleb ikka abi. Näiteks on meile moraalselt tohutult abi Helinist, kes me pidevaid mitte nii väga leebeid sajatusi, mida ma erinevate instantside poole saadan, loeb või kuulab ja sellele kõigele kaasa elab.

Ma olen kirjutanud avaldusi Eesti suunas PPAsse, Sotsiaalkindlustusametisse, Perekonnaseisuametisse. Helistanud Haigekassasse ja pidanud vahvat kirjavahetust Kristiine linnaosavalitsuse vastava osakonna inimesega. Ma kujutan ette millist peenikest naeru nad PPAs pidasid, kui mu pika kirja, koos vastavate avalduste ja lapse pildiga avastasid ning mõtlesid, et on alles idioot, kui küsib PPAst välismaal sündinud lapsele isikukoodi. Aga miks ma seda tegin? Sest saatkonnast öeldi, et PPA tegeleb ise kõigega. Tutkit, ikka tuli meil saatkonda kohale minna ja seal asju ajada. Nii nagu ma alguses raiusin, et teha tuleb, aga kui sulle kinnitab riigiasutus, et ei pea nii tegema, siis tahaks ju neid uskuda, või mis? Jutt sellest, et müstilises Eestis tehakse kõik ja saatkond on suvaline korter suvalises majas, mis ei puutu asjasse, ei vasta tõele.

Nüüd olen ma igatahes nii ilus, tark ja osav, et võin ise vähemalt selles osas hakata nõustama teisi eestlasi, kes lapse välismaal sünnitavad ja siis temast Eesti kodanikku teha tahavad. Sajal momendil tundub tegelikult lihtsama vastupanuteena lihtsalt käed abituna üles tõsta ja kõigest kõrist käratada “Mulle aitab, mina selle ajurõlgusega rohkem ei tegele!”, aga kahjuks ei saa seda teha. Asjad tuleb korda ajada. Näis, kauaks selleks reaalselt aega siis läheb, kuni Noral on lisaks isikukoodile olemas ka haigekassa, sissekirjutus ja dokument. Koduriigis sünnitades juhtuvad muidugi kõik asjad igal pool kuidagi iseenesest ja võluväel, aga katsu seda teha olles ise 5000 km kaugemal.

Asi ei olegi selles, et ma ei oleks võimeline seda kõike ise ajama. Olen küll, lihtsalt, miks ei suuda selle ühe asutuse palgatud töötaja seda öelda, et palun tehke veel nii ja naa ka ja alles siis saab kõik korda. Mul ei olegi raske teha nii ja naa ise, lihtsalt selle info väljastamiseks palgatud töötaja, kes on ka ametit õppinud, võiks ju oma koduriigi kodanike elu lihtsamaks teha ja öelda need kolm õnnetut lauset.

Kogu selle jama peale tahaks lihtsalt pea plahvatama panna, aga ma kardan, et kogu see tatt, mis kolusse kogunenud on, määrib elutoa seinad ära. Seega suur küsimus ongi, kas ma tahaksin pärast tegeleda selle kollakas-roheka limase olluse likvideerimisega? Kindlasti mitte! Seega, tuleb tatt valjuhäälselt köögipaberisse nuusata ja edasi rühkida.

Ahjaa, mis värk selle tatiga on? Ma olen siin keset kaunist suve suutnud rõvedalt haigeks jääda. Nohu on, pea valutab, külm on, nüüd ei tunne soolast maitset ka. Ja nii juba üle nädala. Aga magusat, teravat ja haput tunnen. Lõhnade osas jään vastuse võlgu, sest tatt on ees.

Lõpetuseks tahaksin ka kiita Sotsiaalkindlustusameti ja Haigekassa klienditeenindajaid, kellest on olnud meeletult abi kogu selle paberimajanduse korda saamisel. Palun neile kõigile välja maksta aastapreemiad.