Saan aru, et paljud (ka mingid nn suunamudijad ja muidu tuntud tegelased Eestis) vinguvad selle üle, et süsti tahetakse teha ja kutsutakse üles olema kohusetundlik kodanik, kui vanaema näha tahad või reisida eelistad nii, et ei pea korduvalt laskma maskis ja kummikinnastes inimesel enda ninaõõnsustes pulgaga keerutada.

No ma tahan väga olla see kohusetundik kodanik, aga kuidagi ei õnnestu saada süsti, mis osade sõnul maagilised magnet- ja 5G-võimed annab. Tahan ka oma vanasse Nokia 3110 telefoni saada 5G levi ja värvilise pildi. Või siis selle kiibi abil, mis väidetavalt vaktsiiniga kehasse pistetakse, teiste mõtteid lugeda ja tegusid mõjutada. Tahan ka olla kõikvõimas ja pimeduses helendada. Olgu, nali naljaks, tegelikult on tegemist tõsise teemaga ja ma ei naera kellegi üle, vaid muigan kaasa kogu sellele vahvusele, mida internetis leidub.

Tegelikult oli ootamatult mulle ka mõni nädal tagasi vaktsineerimise aeg kirja pandud ja oodati kohale, aga kuna ma olin samal ajal kohutavalt haige, siis ei hakanud ma kohale minema. Üritasin riikliku terviseliini kaudu endast märku anda ja aega ümber lükata, aga minu halva portugali keele ja kõnele vastanud tädi veel halvema inglise keelega jõudsin lõpuks arusaamale, et mingit tühistamist ei ole ja ma lihtsalt ärgu mingu kohale ja küll nad siis mulle kahe päeva pärast uuesti helistavad ja uue aja panevad. Sellest on nüüd mitu nädalat möödunud, aga seni ei ole keegi mulle helistanud.

Ootan kõne ja süsti nagu hingeõnnistust. David sai oma esimese suraka ka kätte, aga mina, noorte grupi esindaja, nagu teatati, saan millalgi hiljem. Aga millal hiljem?

Siis võtsin kätte ja täitsin sns24 lehel ära vaktsineerimissoovi, valisin ka vaktsineerimiskeskuse ja oletatava kuupäeva, mis mulle sobis. Tuli teade, et antud nädalal on ajad täis ja uute aegade vabanedes võetakse minuga ühendust. Seni ei ole seda keegi teinud ja nüüd ei saa ma enam ka süsteemi sisse, sest viskab koguaeg mu isikuandmete peale veateate ette.

Mingil hetkel tehti siin vaktsineerimine vabaks, ehk siis avanes võimalus jalutada kuskile vaktsineerimiskeskusesse ja lasta endale surakas kätte ära teha. Aga nüüd on see, loodetavasti ajutiselt, lõpetatud sest Johnson & Johnsoni vaktsiiniga olid mingid tarneraskused ja nii ei saa siis keegi “erakorralist” surakat. Aga võib-olla saab ka ja ma lihtsalt ei oska ikkagi portugali keelt nii hästi, et oleksin pädev kohalikke päevalehtede veebilehti lugema.

No ja Davidi töö kaudu ei ole ka teada, millal süsti saan, sest seal olen paigutatud noorte gruppi, kuna olen mõned kuud liiga noor. Õnnetul kombel ei passi ma ka nende noorte hulka, kes 1. septembriks vaktsineeritud võiks olla, et kool saaks lastel normaalselt alata.

Ehk ma olen siis see õnnetu keegi seal kuskil, kes ei kvalifitseeru süstile, aga tahaks väga süsti saada. Ma ei taha seista õnnetult restorani ukse taga ja aknaklaasi kriipida, kui David ja teised vaktsineeritud mõnusalt laudades istuvad ning hõrgutisi naudivad. Tahan ka tuppa. Nimelt kehtib meil alates eelmisest reedest restoranide ja muude toitlustusasutustega seoses piirang, et tuppa lubatakse einestama vaid vaksitneerimispassi või negatiivse testi ette näitajad. Aga selleks, et restoranis tuppa sööma minna ei tahaks küll iga kord 100eurost testi teha. Õues ei taha ka alati istuda, sest õhtul läheb ikka päris viludaks ja päeval ei ole jälle meeldiv, kui varju puududes päike lagipähe paistab.

Nii ma siis istun ja ootan siin palavas toas, et keegi helistaks mulle ja pakuks mõnd aega, et saaksin lasta end nõelaga torgata, kuigi süstlanõelad on mu suurim hirm. Aga kui keegi teab, kuidas ma siin Portugalis end kiiremini saaksin kaitsepookida, siis andke julgelt teada. Jagamine on hoolimine, nagu öeldakse.

Muidu, see haigus, mis mind kaks nädalat vaevas, oli päris rõve. Ma ei tundnud vahepeal soolast maitset. Magus, mõru, terav ja kõik muu oli igati ok, aga soolane oli paigast ära. Tatti voolas kaks nädalat ninast nagu kraan oleks katki läinud ja torumees puhkusele sõitnud. Lõpuks hakkas kõrv ka mulksuma. Kui selle viimase nalja peale ummisjalu arsti juurde tormasin, siis teatas noor meesarst, olles mind kolm minutit vaadanud, et kõrv on korras, proove ta tegema ei hakka, sest ilmselt olen endale kuskilt mingi muu rõlguse, kui kardetud Covid-19 külge haakinud ja sümptomite paari päeva möödudes võin ju huvi korral minna apteeki ja lasta endale kiirtesti teha. Kõrv mulksus veel mõnda aega ja nina oli ka tatine, aga ühel ilusal hommikul ärgates sain jälle hingata ja kuulsin taas, mida kallis abikaasa rääkis, mitte ei pidanud mulksumise kõrval oletama, mida ta mulle öelda tahab.

Nüüd on haigusest alles vaid ilus mälestus ja arve arsti juures käimisest.

Kuigi ma pole ei suunamudija ega muidu mingi tegelane, keda jälgitakse ja kuulatakse, siis ütlen ikka, et minge vaktsineerima. Kui te seda muidu teha ei taha, siis mõelge oma vanavanemate, vanemate, või teiste väetimate peale. Mõelge kasvõi kõigile neile, kes on kogu selles kriisis majanduslikult kannatanud.

Umbes veebruaris nägin telekast kohaliku kanali lugu ühest Lõuna-Portugali täiesti tavalisest perest, kes oli kahjuks koroona tõttu kaotanud kodu. Töö kaotanud ema, isa ning nende kaks last elasid bussis, mille olid koduks ümber kohandanud. Lapsed õppisid seal samas bussis. Õnnetud vanemad ahastasid, kuid lubasid mitte alla anda. Te ju ei taha, et teie enda või lähedastega nii juhtuks? Minge siis vaktsineerima ja aidake elul jälle normaalsusesse pöörduda.