Ja ongi läbi esimene kui koos Noraga. Selle aja jooksul oleme saanud juba korra käia erakorralises ning kaks korda ametiasutustes. 

See viimane ametiasutuse ehk nn linnavalitsuse külastus oli eile hommikul. Loja (nii nimetatakse seda kohta), kuhu hommikul sammud seadsime, asub mõnevõrra ootamatus kohas. Ühe Lissaboni kesklinna turu teisel korrusel. Pärast esitist kuklasügamist ja imestamist mõtlesin endamisi, et samas ju igati mugav, lähed ajad tähtsad asjad ametiasutuses ära ja siis võtad koju lõuna- või õhtusöögiks kaasa ka mõne kala ja juurikaid või siis meelepärast liha või midaiganes neil lettidel veel müüakse. 

Muidugi oli omaette ooper Loja turvatöötajatest läbi pääsemine. Onu oli igati tore, viisakas ja abivalmis, aga häda oli selles, et ta ei suutnud kuskilt meie kokkulepitud kohtumise aega leida. Õnneks oli saatus siiski meie poolel ja pärast mõningast närvilist jalalt jalale keksimist tuli nurgast teine turva, kes viis meid õige lauani. 

Umbes 15-20 minutit hiljem ja 20 eurot vaesemana olime õnnelikud CIEC-sünnitunnistusega lapse vanemad. Üks oluline mure murtud. Oot, misasi see CIEC on, küsite. CIEC on rahvusvaheline sünnitunnistus, mida on vaja selleks, et oma nn koduriigis lapsele rahvastikuregistris kohake leida ja isikutunnistus saada.

(Väsinud õed lõunauinakut tegemas.)

Pärast ühe laua juurest lahkumist oli aeg asuda järgmiste oluliste ülesannete kallale. Aga need järgmised asjaajamised nõuavad juba eraldi lugu. Muuhulgas tuleb meil sinna samma turupealsesse ametisse tagasi minna ilmselt ka siis, kui rongi ja metroo kuukaarte taotlema läheme. Siin ei ole need mingid suvalised rohelised kaardid, mida oranžide plärakate vastu hõõruda, vaid omaniku pildiga plastikkaardid, mille saamine on kordades ajamahukam, kui ühiskaardi r-kioskist soetamine.

Aga selleks, et Nora lõpuks ka eestlaseks saaks, saatsin täna hommikul PPAsse hunniku faile. Närisin kaks päeva end sellest läbi, et saada aru, kuhu ja mida täpselt ma saatma pean ja selle kõige peale ütlen vaid üht. Ilmselt on välismaalasel Eestis täpselt sama keeruline asju ajada, kui meil Portugalis. Võtmesõna siinkohal ongi välismaalane.

Aga… Ega see eilne CIEC-i hankimine siis see kogu seniste sündmuste tipp olnud. Alustame algusest, ehk hommikust, kui Noraga esimese ametiasutuse uksest sisse astusime. Või noh, eks see lugu algas jälle turvamehega vestlemisest. Ta leidis meid küll ilusti nimekirjast üles, kuid imestas, et kus on meie portugali keele tõlk või kohalik keeleoskajast sõber. Eem, mul polnud aimugi, et mõne keeleoskaja kaasa pidin võtma… Mõtlesin edasi sammudes, et tühja sellest keeleoskajast, meil on ju Google Translate. Oh, kui valesti ma tol hetkel sinisilmselt mõtlesin.

See sama pisikene keeleoskaja puudumine oleks meile äärepealt läinud väga kalliks maksma, sest tädi, kes meiega juba ametniku tasandil tegeles ei olnud nõus ühtegi paberit vormistama enne, kui meil on kaasas mõni kohalik. 

Kes vähegi mind tunneb, teab, et niisama ma alla ei anna. Ja nii juhtus ka sel korral. Vaidlesime seal laua taga üsna pikalt. Mina nõudlikult, et meil on ju tõlkeabi telefonis ja pealegi, kohe saabub mu abikaasa, kes suudab end portugali keeles veel paremini väljendada, kui mina. Tädi ikka vastu, et nii ei saa ja vaja on päris inimest. Kas meil siis portugali keelt valdavaid sõpru pole. Või saatkonnas kedagi. Purskasin naerma, et huvitav, kelle ma saatkonna kolmest töötajast endaga kaasa oleksin pidnud võtma. Saadiku, konsuli või sekretäri? Tädi jäi vastuse võlgu.

Ma keeldusin lahkumast ja “ähvardasin” tädi, et lähen otsin vajadusel tänavalt endale mõne sõbra. 

Mõeldud tehtud. Kavatsesingi tänavale minna “sõpra” otsima. Õnneks istus meist paar lauda eemal üks kohalik paar, kes olid oma poega registreerima tulnud. Sammusin siis nende juurde ja küsisin: “Tere, kas sa tahaksid olla minu sõber?”. Algul pisut jahmunud värske ema kogus end sekundi ja vastas, et muidugi hakkab ta mu sõbraks.

Pärast poolt tundi paberimajandust saime kätte sünnitunnistuse, kus peal on tunnistajana ka mu värske sõbra nimi ja muud olulised isikudetaid. Lisaks tuli sünnitunnistusele märkida Nora täpne sünniaeg ja vana-vanemate nimed. 

Kuigi tegime Davidiga mõnda aega nalja, et paneme Norale nimeks Keegi, siis ega see nali poleks meil läbi läinud, sest nad lasid nime kuskilt registrist läbi, mis kinnitas, et see on sobilik ka Eestis. Noh, ilmselt ei oleks Eesti andmebaas andnud luba panna lapsele nimeks Keegi. 

Mõtlen tõsiselt, et kirjutaks kogu sellest parajalt põnevust tekitavast seiklusest ühe raamatu, kus võiks ju veel lõbusamalt kogu Portugali-elu lahti kirjutada