Portugali blogile nime pannes ei osanud ma imedemaa allegooriat kuidagi ette aimata, kuid see on tõesti nagu üks Imedemaa Alice’i jäneseurus, kus üks vale liigutus võib kõik korralikult pea peale pöörata.

Mõtlesin küll, et kirjutaks teise rasedusaegse loona pissimisega seotud seiklustest, aga siis tuli meelde, et siin on tegelikult üks hoopis teravam teema, mille osas ma olen ikka väga palju pidanud endaga tööd tegema, et vältida täielikku vihapurset, mis võib lõpuks minu enda vastu keerata.

Ehk siis, ma isegi ei tea, kas seda saab nimetada Lõuna-Euroopa mentaliteediks, aga siin on aega kõigil jalaga segada. Põhja-Euroopas on kõik täpne, kiire, süsteemne (uskuge, võrreldes siinsega on see nii, isegi kui te nüüd hirmsat moodi vastu tahate vaielda). Aega on ja ka kannatust on. Vaid mõni üksik on minusugune ja ärritub tõesti kohutavalt, kui on pidanud poolteist tundi, või kasvõi pool tundi arsti ootama.

Näiteks on üks kõige jaburamaid ootamislugusid seotud minu nädalaid kestnud peavaludega. Alates jaanuarist hakkasid mind kimbutama peavalud, mille kohta ei oska ma mõelda mingit muud väljendit, kui puhas põrgu. 24/7 ja nii umbes kuus nädalat jutti. Või oli see isegi pikemalt, kes seda enam mäletab. Aga, igatahes saatis arst mu neuroloogi juurde, sest nad ei teadnud, kas peavalusid panna raseduse keskel mind kimbutama hakanud aneemia süüks, või oli midagi tõsisemat lahti.

Õnnis hetk, ehk kohtumine neuroloogiga ootas mind aprilli viimastel päevadel, ehk siis umbes nädal enne Nora-Ree sündi.

Läksin nagu kord ja kohus hommikul määratud ajaks, isegi kümme minutit varem, kohale ja hakkasin ootama. Ootasin, ootasin, ootasin, ootasin. Pool tundi pärast kokkulepitud visiidiaja algust sammusin registratuuri poole ja tõstsin esimest korda häält. Või noh, küsisin kogu oma pahameelt alla surudes, mis toimub. Tädi palus mul oma kohale tagasi istuda ja edasi oodata. Istusin siis tagasi ja ootasin edasi. Ja siis hakkasin põhimõtteliselt iga 10 minuti tagant tädi tüütamas käima, kuni lõpuks leiti kuskilt mingi arstionu, kes kuulas mu tigeda kaeblemise ära ja teatas siis, et arsti pole veel saabunud ja ta jõuab siis kui jõuab. Minu asi on istuda ja oodata. Sellise teadaande peale tõusis mu vererõhk muidugi enneolematutesse kõrgustesse ja teatasin üsna raevukalt, et kui see on nii, et arst saabub tööle millal tahab, siis on järelikult ka minul patsiendina õigus tulla, millal heaks arvan. Nemad nii ei arvanud, arvasid hoopis, et ma võiks teiste kombel vaikselt edasi istuda ja oodata. Lõpuks hõikas registratuuritädi üle saali, et võin nüüd minna arsti ukse taha ootama. Järgmine uks, mille taga lollina edasi seista, aga vähemalt olin sammukese lähemal lõppeesmärgile. Aega oli selleks ajaks kulunud umbes poolteist tundi.

Tegin nagu kästi, läksin ootama järgmise ukse taha. Samal ajal tammus seal närviliselt edasi-tagasi mingi noor pisut rääbakate ketsidega tüüp, kelle osas kahtlustasin, kas tema ongi minu arst. Selgus, et ei ole. Ootasin selle õnnetu kabineti ukse taga veel omajagu aega, kui minu suureks imestuseks avanes uks ja sealt väljus üks vanapaar, kes oli haiglasse saabunud umbes tund pärast mind. Kust ma seda tean? Sest ma nägin kõiki, kes selle registratuuri kaudu tulid ja läksid. Jäi vist algul ka mainimata, et mul oli päeva esimene aeg.

Ma isegi ei kujuta ette, kui suureks mu silmad läksid ja kui lahti vajus suu, aga järgmisena tuli kabinetist välja härra arst, kes plaanis vastu võtta veel ühed pärast mind kohale tulnud patsiendid. Selle peale pistsin ma karjuma. Röökisin keset koridori inglise ja portugali keeles segamini umbes midagi sellist: “Ma olen oodnud hommikul kella kaheksast alates, mil oli minu vastuvõtu aeg. Mis kell praegu on, ah? Ma olen viimast nädalat rase. See ei ole ok. Ma olen vihane ja mu pea valutab.”

Räuskamise peale kohkunud arst pobises siis, et eks ta võtab mu nüüd vastu, kui ma seda just nõuan. Läksime kabinetti. Arst küsis küsimusi, lasi mul näpuga nina puudutada ja teatas 12 minutit, või oli see 13 minutit, hiljem, et võttes arvesse minu vanust on tegemist migreeniga.

Oota, misasja, migreen on seotud vanusega? Ma kuulen sellist teooriat küll elus esimest korda. Ja migreeni diagnoositakse nimetissõrme ninale asetamisega? Ei ühtegi analüüsi, ei ühtegi uuringut. Labane “kainuse test”. Kabinetist väljudes oli mul tunne, et olen RMK raie käigus puust palgiks muudetud jurakaga vastu pead saanud. See kõik oli lihtsalt nii uskumatult jabur. Läksin haigla infosse ja kirjutasin härra doktori kohta kaebuse. Sain sellele ka vastuse, aga tunnistan ausalt, et ei ole viitsinud seda veel korralikult läbi lugeda.

Aga see pole ainus kord, kui imuidu siin normaalne akadeemiline veerandtund on veninud tunni-pooleteise pikkuseks.

Näiteks veebruaris pandi vaid 11 päevase vahega kahel korral kahes erinevas kliinikus (era ja riiklik) mu kannatus proovile. Olin ju rasedusega arvel nii riiklikus haiglas kui ka erahaiglas.

Ja nii tuligi siis riiklikus haiglas mul arsti visiidi ajal oodata samamoodi ligi poolteist tundi. Ühel hetkel marssisin ämmaemandate ruumi ja ütlesin, et ma lihtsalt ei jaksa enam sellele plastiktoolil istuda ja oodata. Et on kaks võimalust, kas lähen koju või näen arsti kohe. Seepeale leiti arst üles kohe, kes siis vabandas ette ja taha, et ajaga on joostud ummikusse.

Ajaga ummikusse jooksmine on siin aga millegi pärast täiesti normaalne nähtus. Seda juhtub absoluutselt igal pool.

No ja siis veebruari teises pooles erahaigla kliinikus ultrahelisse minnes, mille aeg oli samuti kindlalt paigas, ootasin samuti umbes poolteist tundi. Ka seal ei pidanud mu närv lõpuks vastu ja kukkusin demonstratiivselt kõva häälega selgitust nõudma. Hilinemistest teadlik assistent palus mul oodata ja vabandas vaid, et neil on seal üks kaksikuid ootav rase ees, kes vahele võeti. Selle peale ei püsinud mu suu kinni ja uurisin, kas siis kaksikute ootamine on tähtsam kui ühe lapsega rasedus. “Äkki tuleb mõni kolmikutega ka vahele?” küsisin mõrudalt. Eriti kurjaks ajas mind tol korral asjaolu, et raha kasseerivad nad ette ära, aga teenust oota nagu hinge õnnistust, teadmata, kas ja millal see saabub.

Lõpuks väga kaua aega hiljem ultraheli kabineti uksest sisse astudes tegin algul ikka väga kurja nägu. Loomulikult teadis arst, et ootamas on üks üleärritunud patsient, mistõttu alustas ta oma monoloogi pärast mu kabinetti sisenemist vabanduse ja tõdemusega, et peaks ka ise juba ammu kodus tütre juures olema.

Aga miks siis kogu hilinemine juhtus? Nimelt oli enne mind ultrahelisse tulnud naise osas samal päeval alles avastatud, et ta ootab kaksikuid. Ma ei liialda, aga tema kõht oli pisut suurem, kui minu oma, mistõttu jäi mulle selgusetuks, kuidas saab umbes seitsmendal raseduskuul alles tulla välja väike tõsiasi, et keegi ootab ühe lapse asemel kahte. Kas ta ei olnud siis enne üheski ultrahelis käinud? Või oli ta välja karanud “Sõprade” sarjast? Mäletate seda preilit, kelle lapse(d) Monica ja Chandler lapsendasid. Kuidas see juhtus, seda ei osanud muidugi ultraheliarst selgitada.

Erinevaid hilinemisega seotud seiku tuli terve raseduse ajal ette korduvalt, seega ei kõla ka väga naljana väide, et portugalis võtab inimene arsti või mõne ametniku juurde minekuks töölt vaba päeva, sest kunagi ei tea, kaua seal minna võib.

Ärge valesti mõistke, ma olen Portugali sügavalt kiindunud ja leian järjekordse vaimustust tekitava asja pea igast nurgast, kuhu silmad pööran. Armastan siinseid inimesi, siinset kliimat, siinset loodust. Unistasin ju kunagi, et saaksin elada mägede ja vee lähedal korraga. Portugalis on minu unistuse tarbeks kõik tingimused olemas, kuigi kohalikud nimetavad pigem siinseid mägesid hellitavalt küngasteks. Seega, võib ju öelda, et elangi praegu oma unistuses, mul on olemas väikesed mäed ja terve ookean.