Eelmise aasta septembris saime aimu, et juunis Algarvest leitud kivi (mäletate ikka seda toreda kujuga kivi?) ongi vist mingi viljakuskivi, sest üks beebs oli end otsustanud meie eludega siduda.

Seda enam oli kuidagi rõõmus olla, et mõni kuu varasem “ootamatu kingitus” lahkus sama kiiresti kui oli tulnud.

Igatahes tuli hakata kiiresti ajama asju, et mind möllida sisse ka kohalikku süsteemi, sest saime aimu, et Davidi kaudu saadav kindlustus mulle ei laiene ja erakindlustus on tehtud nii hilja, et see sünnitusega seotud kulusid veel ei kata.

Ja siis tõttasid appi meie toredad naabrid Miguel ja Sara. Saraga koos läksime ühel ilusal oktoobrihommikul kohalikku saudesse ehk tervisekeskusesse, kus Sara asus emalõvilikult minu kaitseks välja ja möirgas muidu kurjade registratuuritädidega nii, mis jaksas.

Pärast paaritunnist läemamist, paberite täitmist ja muud jura sai minust auväärne Sao Domingos de Rana saude klient. Ja juba järgmisel hommikul tuli mul sama tee võtta iseseisvalt ette, et endale samaks päevaks mõni naistearsti aeg sebida.

Olin siis järgmisel hommikul kümme minutit enne kaheksat järtsus nagu kord ja kohus kuni 15 minutit hiljem jõudsin õnnelikult registratuuritädideni.

Olin selleks end ette valmistanud ja lugesin püüdlikult varem tõlkeprogrammi abiga koostatud teksti ette… kuni ühel hetkel see sama tädi, kes päev varem minu “juhtumiga” tegeles, käratas umbes midagi sellist “kõtt, sa välismaalane. Sa ei ela siin ja me sind ei aita.”. Mäh?! Miks?! Ei, nii ei saa!

-Ei, ma alles eile käisin siin, te täitsite pabereid ja andsite mulle kliendinumbri.

-Ei mäleta!

-Mäh! Miks?! Ei, nii ei saa!

-Ma ei tea teid, pole varem näinud, minge ära!

-Aga te käskisite täna tagasi tulla arstiaega panema?!

-Ma ei tea sellest midagi.

Hetkel, mil tädi tabas mälukaotus, mõtlesin ma muiates, kui palju neil siis neid 1,80 m pikakoivalisi välismaalastest blonde seal käib, et ta mind enam meenutada ei suuda. Aga eks asi oli pigem selles, et ta ei viitsinud ega tahtnud ühe keeleoskamatu tülika välismaalasega tegeleda.

Appi tõttas minu taga seisnud noormees ja pärast paberites sahistamist saime mulle kella 12.15 aja.

Kell 12.15 marssisin taas rõõmsalt saude ukse juurde, kui mind peatas jälle see sama registratuuritädi. Ootasin siis ja üritasin taas viks ja viisakas olla. See ja mu peaaegu nutma puhkemise äärel olek ilmselt mõjusid talle sest juba varsti terendas arsti kabinet.

Astusin uksest sisse ja mind tervitas väga hämmeldunud ilmega minust umbes poole lühem ja kindlasti poole vanem mees.

Järgnev dialoog oli umbes selline…

-Eem, tere! Mul oli teie juurde aeg.

-Tere, mis teil mureks? (Väga hämmeldunult)

-Ma olen rase.

-Aaa, ok. Aga ma ei oska teiega midagi pihta hakata.

-Eh, misasja?

-Ma olen rase!

-Ma olen meestearst!

-Misasja?

-Te olete mu elu esimene naispatsient. Ja ausalt, ma ei oska teiega midagi pihta hakata.

-Aga, mis siis saab?

-Ma ei tea, aga ma ei ole rasedatega tegelenud. Vaatame, ehk ikka leiame mingi lahenduse. Näete, siin on tops ja väike pabeririba. Pissige siia.

-Ahah, ok. Nojah, vaatame siis, ma lähen pissima. (Topsi pissimisest, esimese korruse lahtisest aknast ja möödujatest kirjutan lõbusa loo aga juba varsti, sest ega mu pissimisseiklused selle ühe korraga piirdunud.)

Tulin siis mõni minut hiljem tagasi ja marssisime koos nõudlike nägudega registratuuri poole…. kuni arstionul jäid näpud ukse vahele. Ta sai nii haiget ja mina olin kogu loost nii hämmeldunud, et ei teadnud, kas pista täiesti kõrist naerma või hakata hoopis lahinal nutma.

Marssisin siis sealt koju täpselt sama targalt, kui olin olnud sinna jõudes. Ainus vahe oli selles, et … ah, ei, mingit vahet ei olnudki, sest kõik oli nagu enne. Ainus vahe oli selles, et olin taas ühe lubaduse võrra rikkam. Nimelt lubas tragi arstionu, et hoolitseb selle eest, et mulle leitaks õige eriala arst, olenemata sellest, et selgus, et mneil keskuses polegi ühtegi günekoloogi ega ämmaemandat.

Õnneks oli mul raseduse jälgimiseks olemas ka arst erakliinikus ja ämmaemand Eestis.

Ja see ei ole teps mitte ainus seiklus, mis selle raseduse ajal juhtus. Kirjutan järgnevate nädalate jooksul neist kõigist pisut pikemalt. Ja kes teab, ehk saab see koomiline lugu ükskord ka paberile ühe pika lugemisena.

Igatahes nii algas meie teekond koos tegelasega, kellel andsime kõhusoleku ajaks nime Keegi.