Küll see mitmes keeles korraga juttu puristava 2-aastase elu võib ikka keeruline olla küll. Kui niisamagi on teinekord väikesest inimesest raske aru saada, siis kujutage ette last, kes räägib segamini rohkem kui kahte keelt.

Elsa nimelt lobiseb lisaks eesti ja portugali keelele teadupärast ka inglise ja pisut vene keeles. “Näis, mis sellest eksperimendist saab,” naerab David iga kord, kui mõnele järgmisele inimesele seletame, et jah, kuidagi nii on juhtunud, et algtasemel lobiseb ta neljas keeles. Ok, Elsa vene keel piirdub küll paari sõnaga, aga abiks ikka. Vähemalt oskab ta keset tänavat kõlava ja selge häälega “pomogite” karjuda.

Veelgi lõbusam on asja juures see, et lasteaias suhtleb Elsa ainult portugali keeles ja teinekord jätkab ta ka kodus samal keelelainel. “Ta saab vabalt aru ja suudab end vabalt teistele selgeks teha,” oli lasteaias õpetaja lause.

Häda on siinkohal muidugi selles, et meil kodus on teinekord raske kogu selles keelte virr-varris orienteeruda ja aru saada, mida ta täpselt nüüd räägib. Keeruline pole muidugi juhul, kui ta valib välja vaid ühe keele, aga ta kipub ühte lausesse panema mitu keelt kokku.

Teinekord juhtub ka nii, et unest ärgates on ta justkui programmeeritud mingit keelt rääkima. Näiteks, ta on praegu kodus tõbine ja ühel päeval lõunaunest ärgates rääkis ainult inglise keeles. Ei reageerinud ka, kui ma eesti keeles vastasin. Nii tuligi lapsega suhelda inglise keeles. Ja ta on seda hakanud üha tihemini tegema. Lihtsalt räägib minuga inglise keeles. Täna hommikul on ta ka suutnud juba kolmes keeles erinevaid asju küsida ja rääkida.

No ja ärgates nõudis ta junnutut. Ma ei osanud midagi selle peale kosta ja uurisin, mida ta tahab. Elsa aga röökis vastu, et junnutut on kohe vaja. Kui ma seletasin, et ma ei saa aru, hakkas ta demonstratiivselt nutma ja käsutas mind kööki.

Köögis asuvat junnutut saab nimelt süüa ja tal oli meeletu junnutu isu. Aga misasi see junnutut ikkagi on? Läksime siis kahekesi kööki ja hakkasime üksipulgi seal olevaid asju üle vaatama. Laps pisaraid ja mina nõutu… Ei olnud see banaan, jogurt, vorst, apelsin, pudrumaterjal ega mõni muu seal silmnähtaval kohal asunud asi.

Lõpuks suunas ta pilgu külmiku otsa ja väitis, et junnutut on seal. Pakkusin siis talle riisigalette. Ei, see pole junnutu. Ahah, lõpuks leidsin ka paki haikujulisi küpsis-krõbin-helbeid. Heureka! Junnutut sai tuvastatud. Valasime siis tassi hunniku junnutut ja lapse nägu lõi särama.

Miks on haikujulised küpsis-krõbinad saanud nimeks junnutud, pole aimugi. Ühel hetkel nimetas ta üht pala kenasti shark, aga junnutud on need kollektiivselt jätkuvalt. Sõbranna arvas, et ehk tuletab ta seda portugalikeelsest sõnast turbarão (hai).

Kui palju selles ka täiskasvanule koheselt mõistetavat loogikat leidub, pole veel aimu, sest mobiil on tema jaoks käsipapa. Selle oleme endale selgitanud järgnevalt: papa on põrsas Pepa järgi, mida ta kunagi vaatas, multikas ja mobiil mahub ju kenasti kätte ära. Telekas on näiteks tema jaoks suur papa (mitte ajada siinkohal segi Eesti räppariga, kellest ta ei tea midagi).

Igatahes, igav meil Elsaga ei hakka ja ootame juba järgmisi uudissõnu, mis üle tema huulte tulekut ootavad.

Üks sõnapaar, mida ta viimasel ajal üsna tihedalt kasutab on aga “bandusused, emme” või “l’m sorry”, sest igasugu koerused ja panadused kipuvad kergelt tulema. Teinekord tuleb talle muidugi seletada, et iga asja peale ei pea vabandust paluma, sest ta kipub bandususi jagama igasugustes ka mitte pahandustega seotud olukordades.