Täna juhtus siis selline lugu, et Maru tuli koolist koju ja nuttis natuke. Kaks temast vanemat poissi Y11 ja Y9 otsustasid bussis teda pisut kiusata ja tema klaasist “kummikaru” loopida.

Olgu siis selgituseks öeldud, et Maru õpib Y3s.

Aga no ma ei saa aru, mis otsast tuleb 14-15-aastastel mõte hakata üht 8-aastast kiusama. Paras mutt, nagu ma olen, kirjutasin kooli, et ma tahaks teada, kuidas noorukid enda tegu ise kommenteerivad.

No ja siis mõni reede tagasi juhtus selline vahva lugu, et ma unustasin Maru koolibussi.

Unustasin, et on reede ja arvasin, et nad tulevad rõõmsalt Patrickuga koos koju. Tegelikult ei tule nad reedeti enamasti koos, sest Patrick jääb kooli kitarritundi.

Läksin kell neli, siis kui töö tehtud sai, vanni ja mõnulesin seal (jaa, ikka koos Elsaga, sest ta ei ole mul juba ammu lasknud üksi pesemas või niisama vetsus hängimas käia).

Vannis välja tulles avastasin, et mingilt Portugali numbrilt on mulle helistatud. Helistasin tagasi ja noh, siis läks lahti korralik paanika.

Kus mu laps on? Bussis, kuskil, keegi ei tea täpselt, millal ta uuesti kodu juurde tuuakse…. paanika.

Kooli sekterär helistas ka Davidile ja proua Sancha muudkui seletas mulle telefonis, kuidas ta mu abikaasaga juba suhtles ja värki ja nüüd juhtus ikka väga pahasti, kuni küsis mult ühel hetkel, et kes ma selline üldse olen.

“Ma olen poiste ema,” vastasin daamile, kes pisut kohmetudes teatas, et näe isaga sai ka ikka räägitud ja küll ikka poistel on vahva isa. Ok, aga mul tekkis ikkagi korraks suvaka teenija tunne.

Panin enda ja Elsa kiiresti riidesse ning läksin peatusesse. Õnneks oli koolibuss seal. Maru hakkas muidugi minu juurde jõudes kohe nutma, sest see vintsutus oli tema jaoks paras pingepundar olnud. Uh, aasta ema tunnet mul sel hetkel igatahes polnud.

Ja ega see nädalatagune jamadesaaga siis sellega veel lõppenud.

Marul hakkas mõni aeg tagasi pea hirmsat moodi sügelema. Panin seda alguses saja muu asja süüks, kuni siis tol saatuslikul pühapäeval otsustasin, et uurime seda asja lähemalt.

See tähendas siis, et läksime kohalikku apteeki ja ostsime sealt hunniku täitõrjevahendeid. Šampoone ja diivanisprei jne.

Uhasin kutile pool pudelit täišampooni pähe ja pidin infarkti saama. Need polnud enam täid, mis tal peas jalutasid, need olid vasikad. 31 vasikat ja hunnik tingusaasta.

Tõrjet tegime kaks korda ja saime neist lõpuks (et ma nüud seda ära ei sõnu) lahti.

Täijama on pesuruumis meenutamas veel kotitäis pehmeid loomakesi, keda ma jõudumööda “külmutan”.

Igatahes on meie elu siin Portugalis väga põnev. Täid, kellest lõuna-eurooplased ise väga välja vist ei tee, tekitasid paanika, laps jäi koolibussi, iga päev sajab vihma, mistõttu ma pole saanud käia paari põnevat Lissaboni-lugu tegemas.

No ja lisaks ostsime me endale tugitooli ja Elsale tugitooli ja suurde tuppa telekakapi. Telekat meil (veel) ei ole. Aga on tõenäoline, et üks multikahai saab varsti oma tahtmise ja meie elamisse maandub normaalmõõtmetes sekulaarne altar. Varsti teen ühe toreda galerii ka kuhu natuke pilte panen. Seni vaadake seda umbes kuu tagasi tehtud rannapilti.