Nägin unes, et meil oli kolm kodu. Kaks neist asusid Tallinnas, kuskil Kristiine ja Tondi vahepeal. Üks oli kahetoaline imearmas puuküttega korter ja teine moodne ridaelamuboks.

Meie kolmas kodus asus Portugalis. Maja mäekünkal vaatega ookeanile.

Ega meie praeguselgi elukorraldusel miskit viga ole. Soe (loe: küttega) korter, väike künkapealne ookeanivaade mõtete koondamiseks ja palju ruumi.

Näen tegelikult üha tihemini unes Portugalis elamist. Eks meie elu ongi ju praegu siin. Elu-olu-argipäev.

Olen salaja ka üha enam keerutanud peas mõtet, mis siis kui jääksime siia pikemaks kui paar aastat. See mõte on tekkinud, sest tunnen Portugaliga mingit naljakat ja seletamatut sidet. Mulle tõesti väga meeldib siin. Ehk on asi ka selles, et oleme siin kõik koos. Ainult vanemad ja sõbrad on kaugel. Nemad võiks lähemal olla.

Hakkasin ennist mõtlema, et ei mäleta, millal viimati Lissaboni sattusin. Aga juu see oli millalgi siis, kui sinna ühte kaubanduskeskusesse sõitsime. Aga niisama jõe äärde jalutama pole juba tükk aega jõudnud.

Küll aga mäletan täpselt, millal me viimati kinos käisime. Eelmisel laupäeval. Käisime siis Davidiga hilisõhtust “Jokkeri” seanssi vaatamas.

Peale meie oli saalis veel umbes kolm-neli inimest. Mõnus, rahulik, vaikne. Istuda voisid ka vabalt sinna, kuhu süda kutsus või tagumik mahtus, sest piletil istekohta märgitud ei olnud.

Kuigi film ise on ju mõnust, rahust ja vaikusest kaugel.

Issand, kuidas mulle “Jokker” meeldib. Kuidas mulle Joaquin Phoenix meeldib. Ma arvan, et olin kunagi ühe põgusa viivu temasse isegi sedavõrd kiindunud, et võiks seda “staari armumiseks” nimetada. Teate küll seda “jeerum, ta on nii äge, et sööks ta või ära”-tunnet, kui ammutad kauge andeka inimese kohta nii palju infot, kui seda kuskilt ammutada annab.

Muide, esimest korda käisin ma “Jokkerit” emaga Eestis paar nädalat tagasi vaatamas. Siis sattusime ka hilisõhtusele seansile.

Mõtlen, kellega nüüd kolmandat korda vaatama minna. Keegi? (Portugalis, ma mõtlen)

Kino, kus me Davidiga käisime ei olnud moodne Apollo-laadne, kus on staaritoolid ja paaritoolid. Tegemist oli hoopis Sõpruse kino sõpruskinoga. Villa Cascaisi keldrikorruse pisut luitunud ja päevinäinud kino.

Ainus miinus kino juures oli see, et nad ei müünud veini. Ainult õlut.

See-eest oleks võinud sealt paari euro eest endale mõne ägeda vana filmi postri osta. Eks ma järgmisel korral ostan.

Kõik ülejäänud, peale puuduva veini, oli vaat, et boonus. Kaaslasest ei hakka ma rääkimagi. Kaaslane oli mul parim.

Kui me Davidiga veel deitisime, siis käisime ikka tihemini kinos. Tahaks seda tagasi, et saaks nüüd siis abikaasaga koos kinno minna või deidil käia.

Aga juu on mul täna lihtsalt vihmasest ja külmast ilmast tingitud tusk peal.

See külm on siin teistsugune. +14 on külm ja vastik.