Elsa on imeline, Maru ja Patrick on imelised…. aga, lihtsalt, aga…..

Iga päev tekib mul vähemalt kümnel korral tunne, et ma tahan selle asja, mis mul parasjagu käes on, dramaatliselt maha visata, karjatada, siis nutma puhkeda, välja tormata ning klaasikese veini juua.

Viis minutit hiljem, või mõnikord ka järjekordne episood “Sõpru” hiljem, olen ma rahunenud. Kui just Elsa selle aja jooksul mingi järgmise pahanduselaadse toiminguga pole hakkama saanud.

Ühesõnaga, ma soovin saada endale sünnipäevaks riideaurutajat ja jõuludeks robottolmuimejat.

Kõige jaburam on see, et ma ei saa praegusel perioodil, mis Elsal parasjagu käsil on, midagi üksi teha. Pekki, kui president saab vähemalt kakal üksi käia, siis minul see Elsa ülevalolekuajal ei õnnestu.

Ta on ära õppinud uue sõna “king”. Algul oli see vahva, et Elsa jagab minu kingavaustust. Inspekteerib oma ja teiste erinevaid pastlaid ja tean, mis päeval mida selga-jalga tahab panna. Aga praegu kahtlustan ma, et “king” pole tema jaoks eestikeelne pastel vaid inglisekeelne “kuningas”. Olgem ausad, kuhu iganes ta läheb, siis hakkavad asjad seal käima tema taktikepi järgi.

Isegi banaanisöömisest võib kujuneda omaette draama, kui banaani valelt poolt või vale nurga alt talle pakkuda.

Või siis, sel ajal, kui sa majapidamisrõdul riideid triigid, tõmbab ta su seljataga korvi täis musta pesu ümber.

Või siis suudab ta kümne sekundiga Maru klassiruumis haarata markeri ja endale otsaette triibu tõmmata.(pilt on tehtud kodus riietevahetuse ajal, sest koolikleit oli loomulikult juba rokane)

Või siis meeldib talle vannituppa pääsedes ennastunustavalt mängida veemänge bidees.

Tegelikult on Elsa üks imeline sinisilmne tüdruk, kes toob meie igasse päeva määramatu hulga rõõmu ja naeru. Meie pesamuna.

Luban, et järgmises postituses räägin ainult poistest ja nende uuest koolist, koolivormist jne.

Ahjaa, ma tegin ükspäev kooki. Laimi, valge šokolaadi, toorjuustu ja vahukoorega. Retseptis ei mainitud midagi vaarikate kohta, aga ma panin neid ikkagi juurde, sest isu oli. Loodetavasti teistele ka maitses. Aa, ja kõigi nende vahvate toidupiltide juures, mida inimesed ikka postitavad, siis ma mõtlen alati, mis seisus nende köök pärast suuremat kokkamist on. Meie oma oli selline Ja mis te arvate, kes koristas? Ikka mina.

Ja siis tahaksin veel kiita oma abikaasat, kes laupäeva hommikul juba enne kella kaheksat viitsis kodust välja visata (loe: vannist rõdule) ühe nendest keldrikakanditest, kes meie juures elavad. Mingid imelikud pisikesed “sajajalgsed”, kes võrreldes algusega on kasvanud nagu teismeline suvega ehk siis poole suuremaks kui nad meie siiakolides olid. Jama on selles, et ma olen hakanud neid meie koduloomadeks pidama ja neisse isegi pisut kiindunud, kuigi samas ma pisut kardan neid ka. Seni oleme kenasti koos eksisteerinud. Nemad toimetavad, igaüks oma vannitoas, öösel, meie päeval. Aga see tänahommikune tegelane, kes lõpuks rõdul maandus, oli kuidagi vanni ukerdanud ega saanud sealt enam kuidagi välja. Kõndisin Davidil niikaua sabas ja seisin nõutult vannitoas, kuni ta tuli ja leebete sajatuste saatel looma mujale transportis.

Ma loodan, et temaga on kõik hästi.