Kui jalutasime lastega läbi Vasco da Cama keskuse lähedal asuva pargi okeanaariumi poole möödusime ühest üsnagi joviaalses meeleolus noormehest, kes laulis ja kellegagi lobises.

Õllede kuuspakk jalge ees, üks pudel näppus, patsutas mees vahepeal kedagi, kes ta kõrval pargipingil puhkas.

Kui ma nägin, kellega ta lobises ja keda hellalt patsutas, tuli mul meelde film “Ted”, kus kaisukaru oli mehe parim sõber.

Eile oli selle pargipingil istunud mehe parimaks sõbraks suur panda, kes tundus, et magas peatäit välja, samal ajal, kui ta sõber talle laulis ja ilmselgelt unejuttu rääkis.

Ah, milline vahva vaatepilt. Muigasime veel Patricku ja Miaga, et näe, mängukarud polegi täiskasvanu parimad sõbrad ainult filmis.

Jalutasime edasi okeanaariumisse. Seal suutsin ma muidugi päikesest paksu pea ja mustanahaliste suhtes turris olekuga osta algul valed piletid. Aga õnneks vahetati need õigete vastu ja anti isegi peaaegu 15 eurot tagasi.

Miks mul ültse tekkis turris tunne mustanahaliste suhtes. Sest kui me metrooga Vasco da Cama keskuse poole sõitsime, tulid sõidukisse lisaks teistele inimestele ka kaks mustanahalist naist koos oma lastega, kes meid Elsaga istumast minema kupatasid ja selle peale kõvahäälselt naersid.

Kui nad väljuma hakkasid, hoidis mind neile inetult hõikamast vaid see, et mina ise oleksin seal lolliks jäänud. Lihtsalt märkusena, ma ei ole kunagi inimesi hinnanud nende nahavärvi või päritolu järgi, aga need naised lihtsalt….. eh…

Aga tagasi okeanaariumisse. Vat, ma tahaks seal kasvõi mingi suvaline kalatoitja olla. Ülejäänud aja lihtsalt istuks ja vahiks ja pildistaks neid kõiki.

Ülejäänud nädalavahetuse jooksul käisime jälle Cabo da Rocal.Üritasime Praia Grandele ujuma minna, aga see oli veel rohkem ülerahvastatud, kui kodulähedane Carcavelose rand. Käisime mägedes autoga uitamas ning Freeportis praktiliselt mitte midagi ostmas. Lisaks veetsime mõnusa pühapäevaõhtu Setubalis. See oli juba meie teine kord käia selles imelises, pisut Rakvere meenutavas, ookeaniäärses linnas söömas. Mõlemal korral ei ole meil õnnestunud õhtustada eelnevalt ettevalitud restoranis. Esimene kord polnud neil veel söögiaeg ja eile oli see lihtsalt kinni.

Istusime siis sama tänavavahe teise söögikohta.

Toidud olid maitsvad, kala ehk minu jaoks pisut liiga soolane, aga üldmulje jäi suurepärane.

Elsa muidugi suutis endale omaselt võluda sekundiga kõrvallauas istunud paari. Tegelikult lausa kaks paari. Esimene paar tundus olevat saksa turistid, kes lõpuks oma leivavalikut Elsaga jagas. Teise paarina istusid meie kõrvale aga kohalikud, kellega lõpuks kontakte vahetasime. Ülimalt vahvad mees ja naine sõbrunesid Elsaga momentaalselt. Lõpuks tuli välja, et naine töötab Setubali linnavalitsuses ning neil on ka mingi toitlustusasutus Lissabonis. Saime neilt soovitusi lähedalasuvate randade osas ning leppisime kokku, et suhtleme veel.

No ja vaadake seda Elsat! Kes siis ei tahaks temaga sõber olla?

Nüüd tuleb end voodist üles ajada, pesus käia ja koolivormijahile minna. Ma teile veel kirjutan sellest, kuidas osta koolivormi kohustusliku osana 75eurost pintsakut ja 7euroseid sokke!