Ehk eesti keeles väljapääs ja sissepääs. Need olid esimesed portugalikeelsed sõnad, mille ma selgeks õppisin. Ei midagi poeetiliselt ilusat või pereromantiliselt kaunist. Puht praktilised sõnad, mis igas metroos, poes ja mujal silma hakkasid.

Kell on 14.05.

Istume praegu Maru ja Elsaga Tallinna lennujaamas ning ootame Helsingi lendu. Elsa magab, Maru lõpetas just telefonikõne sõber Jarekiga ja kaks tundmatut meest toksivad lauatennist. Selline rahulik ja vaikne, olgu, pisut toksiv, unisus on peal. Tahaks magada, sest öösel passisin päris mitu tundi üleval ja mõtlesin, mis nüüd siis edasi saab. Kohati on see ikkagi ju hüpe tundmatusse. Kõik tuttav jääb siia. Kõik sõbrad jäävad siia. Ema jääb siia, vanaema, Davidi vanemad, tädid, kallid pereliikmed.

Aga vähemalt oleme Davidi ja lastega seal koos. Lisaks on ju perekond Tammed meist ka ainult kõrvaltänava kaugusel.

Kell on 16.10.

Jõudsime vahepeal Helsingisse. Istume mingis söögikohas oma värava lähedal, kus saab sooja toitu. Võikud meid väga ei erutanud.

Kohe peaks lauda jõudma 12 eurone lastepitsa ja 28 eurone lõhe. Väike vahemärkus. Toit oli ok, aga kindlasti mitte seda hinda väärt.

Et see ikka rahakotile veel rõvedamalt mõjuks, siis tellisin endale pokaali 10eurost veini ka. Ja Maru võttis endale värskelt pressitud apelsinimahla.

Arve kokku – kolossaalne. Seda Davidi soovitatud Jamie Oliveri söögikohta ma nende jaapanlaste megagruppide ja aeglaste põhjamaalaste vahelt lihtsalt üles ei leidnud.

Ma tõesti loodan, et David on ühe hea valge ja kuiva veini külma pannud, et me siis õhtul temaga koos kaisus pokaali juua saaksime.

Jap! Vein oli kapis. Panin ise külma ja jõin lausa paar pokaali selle pagasijama peale, millest kohe täpsemalt räägin.

Kell on 22.01 (Portugali aja järgi. Eestis on kell 00.01).

Nimelt jõudsime küll meie Tallinnast Lissaboni, aga meie pagas mitte. Teenindaja, kes kadunud pagasi letis minuga tegeles, muigas ka, et mingil seletamatul põhjusel ei pandud meie kahte ära antud kohvrit Tallinnast üldse lennukissegi. Niiet see istub rõõmsalt veel praegugi (järgmisel hommikul) Tallinnas. Õrn lootus on, et nad suudavad ikkagi täna meie kohvrid läbi Helsingi Lissaboni saata ja lennujaamast tuuakse need siis meile koju.

Aga üht ma pean ütlema, kadunud pagasi teenindusleti mees, kes meiega tegeles, oli nii vahva ja positiivne, et suutis ülimossis minust lõpuks laia naeratuse välja võluda. Lahkudes ütles ta veel Marule “So, take care of your mother!”, mille peale meie kaheksane marakratt muidugi imestas, et miks ta ikkagi minu eest hoolitsema peab.

Aga, põigates nüüd korraks tagasi Helsingi lennujaama, siis ma tahaksin kiita sealset vahvat mängunurka, kus me kolmekesi kulli mängisime ja muidu niisama tund aega jooksime ja mängisime.

Kell on 6.52 järgmisel hommikul (Eesti aeg 08.52).

Lõpetan selle postituse, loodan veel pisut meie kaissu roninud Elsa kõrvalt magada. Issand, kui hea on lõpuks abikaasaga kõrvuti olla nii, et varsti ei pea üks meist jälle teise riiki lendama.