Veel kaks nädalat ja läinud me olemegi. Aga selle kahe nädala osas on mu suurim soov, et keegi annaks kuskilt kasvõi 24 tundi aega juurde. Ajapuudus lihtsalt pigistab kõrist ja ei taha kuidagi lahti lasta.

Esiteks on mul vaja sooritada ühed eksamid. Seal on kaks võimalust, sa kas kukud läbi või sooritad positiivsele hindele. Mingit vahepealset traali-vaalit ei ole. Aga katsu sa aastase kisakõri kõrvalt õppida, kui koguaeg tuleb tema korraldatud jama likvideerida.

Näiteks voodit ja last kakast puhtaks küürida, sest ta ärkas lõunaunest, lasi püksi, kakkus need jalast ja määris enda, madratsi, voodipesu, voodipulgad ning seina sitaseks. Hurraa!

See tehtud leiab ta järgmise pahanduse. Näiteks on ta rõdul mu tomatitaimel olevad veel rohelised tomatid ära näksinud. Jah, tõmbab tomati taime küljest ära ja teeb hambajäljed sisse.

Või siis suudab ta kõrgemalt kätte saada sapiseebi ja lööb sinna hambad sisse. Sina helistad siis paanikas emale, mürgistustelefonile ja tegeled selle seebikoguse grammilise arvutamisega, mille ta ära sõi.

No ja kõige tipuks tuleb sul elamises mingeid asju pakkida. Ise veel rõõmustad, et näe, vähemalt on kogu must pesu puhtaks pestud ja ootab magamistoas hunnikus sorteerimist.

Ainult, et……… kust kurat see kakahais tuleb. Oi, ei, keegi on puhta pesu hunnikusse kakase mähkme pannud. “Miks,” piuksud sa ahastuses ja mõtled, et kogu selle pesu uuesti pesemise asemel jõuaksid sa ühe kapi üle vaadata. Aga no arva ära, kes selle kilekotti pakitud kakase mähkme ikka puhta pesu sisse pani? Ilmselgelt olid see sina ise.