Ma olen palju kuulnud lugusid lendamisest ja üldse reisimisest koos kohutava kaheaastasega. Mis seal salata, olen ka kellegi teise kohutava kahese jonnihoogusid pidanud lennukis taluma. Seni pole mul endal oma lastega seda lennujonnihoogu ette tulnud. Aga vot nüüd, eile lennates Lissabonist Tallinnasse tõstis kohutav kahene meie aastases Elsas pead.

Mõtlesin algul, et olen pooleldi ka ise hea asja ära sõnunud, sest seni on meie preili käitunud lennureisidel alati eeskujulikult. Muidugi olen ma olnud ka maksimaalselt ettevalmistatud, et igasugused jonnihood ja muud hädad saaks kiiresti lahendatud. Sel korral aga olin end lõdvaks lasknud ja panin peaaegu kõik panused lootusele, et 19ndat ja 20ndat korda lennukisse astuv printsess teab, kuidas käituda.

Mhmh, muidugi ta teab, kuidas käituda, kui ta tahab midagi. Mhmh, eriti ses osas, et preili on ka ära tabanud, millal on “oma tahtmine” eriti kiire tulema, ehk siis sel korral sai selgeks, et Elsa on manipulatsioonide kuninganna.

Tema õpetussõnad oleksid ilmselt järgmised:

kui midagi kohe ei saa, siis pista täiest kõrist karjuma (loe: eriti räigelt kiljuma) ja ema teeb selleks kohe kõik, et sa saaksid mööda istmeid ronida, klapplauaga laamendada, tagaistujatega kõvahäälselt naerda ja suhelda. Eesistujate päid patsutada ning niisama soiguda, kui muuks tuju pole.

Kui ema peaks sind sõrmeotsagagi teise suunda ajama, siis pista täiest kõrist karjuma ja vahi teda tigeda näoga.

Ainus asi, mis meelelahutuseks kõlbab, sest ema ei luba sulle telefoni, ei luba sahtlis oleva ohutusjuhendi terava platsikäärega endale või teistele sisse lõigata, olenemata sellest, et suutsid esimese viie minutiga endal suu selle sama elusuuruses (loe: Elsa-suuruses) jumpstükiga puruks tõmmata… eh, juba läkski asi lappama.

Ühesõnaga, mitte miski ei kõlba sulle meelelahutuseks, peale kiljumise ja kõvahäälse õela naeru, mis sellele järgneb.

Sa oled ise väsinud. Tohutult väsinud, aga magama jääda ei saa, sest on vaja ära nätsutada kogu see TAPi poolt saadud lõunanäksi korvike ja selle sisu.

Sealt kõlbab sulle ainult see kohutav roheline wrap, kuhu on sel korral seened, juust ja mingi imelik tumeroheline kapsas vahele topitud.

Kõige rohkem häirib sind tüütu ema, kes pidevalt sulle piimapudelit, veepudelit, smuutit või lutti suhu üritab toppida ja sind magama surub. Selle vastu aitab karjumine. Ja karjuda tuleb täpselt nii kõvasti nagu torust tuleb. Kujuta ette, et sind ründab sada pätti ja härra Nolan otsib oma järgmisesse märulifilmi uut peategelast ning just see on sinu võimalus etendada hädas daami.

Siis sa karjud, karjud täpselt kheksa minutit ja ….. kukud ära.

“Ma võitsin. Ok, pool lennukitäit inimesi on ehk mu peale pisut pahased, et ma oma jõnglast kantseldada ei suuda, aga, mul ükskõik, ma võitsin. Elsa jäi magama. Ja pealegi, siin on kaks karjuvat titte veel,” oli esimene mõte, mis mu peast läbi käis, kui Elsa lõpuks magama jäi.

Kaks toolivahet eespool jätkab Elsa alustatud karjumisvõistlust teine titt. Vahepeal karjusid nad kõik kolmekesi.

Ainsad kaastundlikud näod tulid ilmselgetelt lapsevanematelt, kes teavad, mis tunne see on, kui märatsev jõnglane on ära tabanud, missugune võim tal su üle on.

Kõik teised pööritavad silmi ja on valmis esimesel võimalusel, kasvõi langevarjuga, lennukist lahkuma. Ega ma neid väga süüdista ka. Aga las see olla.(lihtsalt tore pilt toitu konsumeerivast Elsast)

Teine närvesööv olukord tekkis pool tundi enne Brüsselis maandumist, kui ma taipasin, et me ei pruugi Tallinna lennukile jõuda. Maandumise ja järgmise lennu boardingu lõppemise vahele jäi napid 10 minutit. Seda lihtsalt sel põhjusel, et Lissabonist saime hilinemisega välja mingi teise hilinenud lennu tõttu, mis enne meid õhkutõusurajal startis.

Aga koju me jõudsime. Küll ilma kohvrita, aga jõudsime.