Ehk siis nagu pealkirjast järeldada saab, tuleb pisut tennisejuttu.

Käisime eile Maruga Estorili tenniseklubis trennis/tasemekatsel. Ma pole teda kunagi pärast trenni nii punasena ja sõna otseses mõttes kaltsuna näinud. Muidu ihu ja hinge ning kõigi karvadega tenniseõhku ahmiv poiss oli korraga õnnelik ja häiritud, tige ja natuke enesega rahul, segaduses ja uudishimulik.

Eestis käis ta kolm aastat tennisetrennis. Esimesed kaks punase palli, kolmanda oranži palli tasemel. Estorili klubis pandi ta aga pikema jututa rohelise palli trenni. Tund aega intensiivset andmist. Sõna otseses mõttes. Tema grupis oli kokku neli poissi. Treener näis küll vahva ja väga sõbralik, aga allahindlust ei tehtud kellelegi.

Poisid oli omakorda jagatud kaheks. Maru oli paaris ühe asiaadivälimusega inglise keeles suhtleva poisiga. Omavahel polnud neist kellelegi aega trenni ajal rääkida. Kuulati ja täideti vaid treeneri poolt antud juhiseid.

Lisaks eelmises videos nähtud kahekesi palli toksimisele, tuli seda kõike teha ka üksi.

Või siis tuli treener ja näitas ette, kuidas lööki sooritada. Kui nüüd keegi veel aru ei saanud, siis Maru on see punaste pükste ja valge särgiga tegelane. Trenni lõpuks oli ta lihtsalt igalt poolt oranž üdini väsinud poiss, kes tahtis ainult juua ja jäätist limpsida.

Tema enda kõige suurem hirm seoses rohelisele pallile üleminekul on see, et ta oli oranži palli peal vaid aasta ja ei oska kõike nii hästi kui teised eilses trennis olnud lapsed.

Aga ma lubasin talle, et nüüd paariks nädalaks Eestisse tulles räägime ja vaatame koos tema Laagri tennisekooli treeneritega asja üle ja vajadusel lihvime mõningaid lööke. Ka Estorili klubis temaga tegelenud treener jäi üldiselt Maru tasemega rahule. Ütles, et tehnika vajaks lihvimist, sest ees ootab palju võistluseid ja ta peab selleks valmis olema, aga muidu kiitis, et ta on tähelepanelik ja õpib lennult.

Aga mis on sel kõigel pistmist Kaia Kanepiga? Aastal 2012 võitis ta nimelt Estoril Openi, mida peetakse samas klubis, kuhu Maru trenni läheb. Muide, nagu ma juba varem kirjutanud olen, siis Estorili klubi on siinse piirkonna üks parimaid, kui et mitte öelda kõige parem.

Aga, ega meil ainult surmtõsine trennitegemine käinud. Eile klubisse saabudes oli esiti kõigil suur segadus, et kellega ma telefonis rääkisin ja kes trenniaja kokku leppis. Lõpuks leiti klubist üles õige treener ja kui kuuldi, et mu abikaasa töötab EMSAs, siis pakuti kohtumist lausa klubi presidendi endaga. Mulle tegi see EMSA, kui võlusõna, mainimine nalja, sest see pole esimene koht, kus selle Lissabonis asuva Euroopa Komisjoni allüksuse nimetamine mingi salajase tagatoa, kus sinuga eriti sõbralikud ollakse, ukse avab.

Õnneks ei võtnud eilne raske katsumus Marul isu tennist mängida. Loomulikult ta muretseb, et tuleb raske aasta, aga samas ta on põnevil ja lubas, et tennist ei hülga.