Kaks rannapäeva ja me näeme välja nagu Põhja-Euroopa turistid, kes oma kodumaal väga päikest ei näe. Samas, eks see ju tõsi ole. Me olemegi Põhja-Euroopast ja ausaltöeldes ei ole minu hele nahk sellise päikesega, nagu sel suvel, veel hästi harjunud. Kuigi, tuleb tunnistada, et Türgis saadud litakas on ilmselt siinsed suuremad põlemised ära hoidnud. Oh, tegelikult ootan ma juba väga, et ema tuleks siia ja ka siinset päikest prooviks, sest ma tean, kuiväga talle meeldib päike.

Aga ühesõnaga, kui David on meiega koos nüüd teinud ühe rannapäeva, siis meie Maru ja Elsaga oleme juba kahes rannas käinud. Ülerahvastatud Carcavelose rannas ja mõnusalt lahedas Sintra Praia Grandes ehk tõlkes lihtsalt Sintra suures rannas. Üks, mis selles rannas tõesti suur oli, olid lained.

siit ehk pole päris hästi kohatiste lainete mõõtmetest aru saada, aga ütleme nii, et nii mina, kui ka David, käisime paar korda ikka korralikult külili. Tegelikult oleksin ma hea meelega läinud natuke kaugemale, aga ausaltöeldes tundusid lained kohati minusugusele esmakordselt siin Portugalis ookeanilainetega tutvust tegevale kodanikule pisut hirmutavad. Seetõttu ei võtnud ma ka ühe kohaliku naise nõu veel eile kuulda, kes soovitas kaks meetrit kaugemale astuda, et lainetega pikemat teed kaasa “hulpida”.

Kui Carcavelose randa läksin ainult koos lastega, sest oli tööpäev ja David toimetas kontoris, siis Sintra suurde randa läksime koos Heliniga. Tema meile seda, võib vabalt öelda, et minu hetke lemmikranda, tutvustaski. Ausõna, seal oli küll lademetes surfareid, aga rannas vedeles ja lainetes möllas tuhat korda vähem inimesi, kui populaarses Carcavelose rannas. Kuigi pildilt võib jääda mulje, et Carcavelose rannas oli meie ümber piisavalt vaba ruumi, siis tegelikult olid lihtsalt kõik meie ümber klõpsimismomendil ujuma läinud.

Tegelikult oleksime pidanud eilse rannapäeva asemel olema hoopis Portos veini mekkimas ning Kareni ja Martiniga turistitamas. Aga tundub lausa nagu keegi ei tahtnud, et me Portosse jõuame, sest kaks korda, kui neti kaudu rongipileteid osta üritasime (esimesel korral 145 euro eest ja teisel korral juba 185 euro eest) juhtus pärast Eesti panga kaudu makse sooritamist midagi ja makse ei läinud läbi. Minul istub nüüd kuni kaheksa päeva eelmainitud esimene summa bronni all kinni, kuni pank selle lahti teeb. Davidil läks libedamalt. Temal ei läinud raha lõpuks ikkagi bronni.

Mõtlesime veel eile hommikul, et läheks autoga, aga ausalt, kaks korda nädalavahetuse jooksul kuni 4 tundi mööda kiirteid sõita ja kogu selle värgenduse peale mitusada eurot raisata ei tundunud lõpuks enam nii seksikas idee, et me seda teha tahtnuks. Nii see plaan katki jäigi ja ega me tegelikult väga kurvad olegi, sest rannas oli mõnus. Hiljem käisime veel Cascais Shoppingus rahakotte kergendamas. Poest rändasid meiega kaasa maitsetaimede potid, mis on minuarust palju ilusamad, kui Ikea pastakausid, mida David enne pottidena kasutas. Ja muidugi mitu pudelit kallist allahinnatud veini. Mõtlen, et eile ostsime mitu pudelit vähemalt 15 eurost veini, mis oli alla hinnatud 4-5 euro peale. Mis need Eestis maksaks? 40 eurot pudel? Kohutav! Oletan seda hinda puhtalt selle pealt, et üks verde, mis siin maksab 1.98 pudel, maksis Tallinna Kaubamajas osturalli ajal 7.99 pudel. Päris tore hinnavahe. Kavatsen paar kallist veini siit Eestisse tuua nii emale, kui ka niisama sõpradega koos manustamiseks.

No ja muidugi käisime eile ka Starbucksist läbi. Teie ees on Kenneth (Maru), David, Hetlin ja Helin.

Selline see meie elu siin Portugalis ongi. Lihtne ja mõnus ning täis päikest. Ees on muidugi ootamas koolivormivalik, koolibussi pakkumiste tegemine, olmemajandus, võimalusel autoost, autoga Eestist Portugali tulek, veelkord koolimajandus jne. Põnevad ajad igatahes.