Tegelikult ma ei saanud aru, misasi see teine oli, mida Maru ütles. Kindlasti ei olnud see rabakukk, aga no mingi tennisetermin see oli.
Maru elab ja hingab ikka tenniserütmis ja tema viimane soov seoses tennisega on see, et mina, või vähemalt David, hakkaksime ka tennist mängima.
“Kas sa palun läheksid ja õpiksid Portugalis vähemalt kolm aastat tennist. Siis saan mina ka sinu võistlustel käia. Ja David võiks ka tennist mängida. Siis ma saaksin teile mõlemale pähe teha.”
Uuh, jaa, hea meelega. Sest mida ma seal oma vaba ajaga ikka muidu peale hakkan. Tennis ja golf. Kõlab mõnusalt! Ma olen palju omaette arutlenud selle üle, et Portugalis olles hakkan ilmselt oma vaba aega täitma spordiga. Elsa kõhukotti/vankrisse ja sportima. 
Mmh, ma igatsen Portugali. Oleme praegu kuni juuni lõpuni lastega Eestis. David on üksi seal. Ja ma igatsen teda, sealset kodu ja ookeani. Igatsen neid inimesi. Kuramus, isegi E’leclerc (meie kodupood, mis annab suure prisma mõõdu ja on muidu Prantsuse kett) ja Continentet (teine suur poekett Portugalis, mida külastame peamiselt Cascais Shoppingus käies) igatsen.
Eks ma jõuan seal olles hakata rohkem ka Eestit igatsema. Ema, sõpru, sugulasi, siinseid muuseume, äkki isegi Selverit või Maximat.
Ma ei olegi jõudnud aru saada, kas Portugalis eksisteerib ka midagi meie muuseumiöö laadset. Aga võiks ju. Me oleme igal aastal muuseumiöö raames vähemalt kahes kohas üritanud käia. Olgu selleks siis Kumu või tähetorni observatoorium või mõni muu muuseum. Sel aastal seadsime ema ja Elsaga sammud Maarjamäele ja Arvo Pärdi Keskusesse. Eelmisel aastal käisime Davidi ja Maruga Arvo Pärdi keskuses. Selles pisikeses. Siis tuli end meili teel enne registreerida, et oleks ikka kindel, et üritusele mahud. Sel aastal polnud eelregistreerimine vajalik.
Aga alustasime Maarjamäe filmimuuseumist. Vaatasime näitust ja käisime ka lossihoones sealsest ajaloost jutustavat animatsiooni vaatamas. 



Lahkudes otsustasime enne Pärdi Keskusesse minekut vaadata lähemalt ka kommunismiohvrite memoriaali.
Tõesti, see tunne, mis seal tekkis, oli võimas. Leidsime osa sugulasi üles. Aga üht, Loreidat, ei leidnud, kuigi infotahvlil tuli ta nimi välja. Eks järgmisel korral otsime veel.
Sealt edasi sõitsime Laulasmaale. Kui mõnus oli õhtupimeduses istuda Arvo Pärdi Keskuses ja kuulata Viivi Luike lugemas Artur Alliksaare loomingut.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse, pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.
Kummaline oligi see, et niikui saali istusime hakkas Viivi Luik lugema mu lemmiksalme.
Tegelikult luges ta paljude luulet ette. Sinna vahele seda kõike selgitades. Minnes luule sisse.
Muuseumiööl on alati ka see võlu, et võib juhtuda, et sattud sinna, kuhu tavaliselt ei pääse. 

Õhkasin Laulasmaal liftiga üles sõites, et siin võib Pärt ju iga päev vaadata merd või metsi ning leida neis midagi uut.
Ja Elsa on ka vahepeal edusamme teinud. Täpselt aastaseks saades tsustas ta hakata ise püsti tõusma ja ise mõned sammud teha. Ikka nii, et keegi ei aita.

